Читать книгу Tartu ülikool ja legendid - Katrin Streimann - Страница 25

Ülikoolilinna vaimuelu
mõjutanud inimesed

Unustatud ja avastatud Masing

Piret Pappel

“Sellepärast meie ülikool on meie vaimlise iseseisvu-se sümbol ja kants, meie endi tugi ta peab olema, etme ei puruneks murdlainete all, mis läänest ja idastsööstuvad lakkamatult meie maa ja hinge üle.”

Uku Masing ülikooli aastapäeva jutluses1. detsembril 1933

Eesti kultuuriloos on mitu suure väega Masingu-nimelist kultuuri- või teadusvaimu: õ-tähe tooja Otto Wilhelm, arstiteadlased Emil Carl Adolf ja Karl Ernst Alexander, taimeuurija Viktor.

Kõige räägitum ja kirjutatum on ilmselt Uku. Raplamaa Raikküla juurtega mees, Tartu linlane, taimehuviline, harrastuskunstnik, polüglott, usundipsühholoog, folklorist, luuletaja, müstik, vana testamendi uurija, teoloog, mässaja, õpetaja, seletaja ja selgitaja, uskuja ja uskmatuks peetu, Tartu ülikooli vilistlane ning õppejõud, keda alma mater sai hakata tunnustama alles pärast tema surma, kui teoloogia ja teisitimõtlemine olid jälle lubatud.

“Prof. A. von Bulmerincqi juures (Tartu ülikooli usuteaduskonnas) aastast 1926 õppides semiitide keeli ning ühtaegu ladina ja kreeka keelt, meel paratamatult avanes ja mõistus vabanes,” kirjutas Masing oma essees “Ärkamine keeltele” (1974).

Tegelik ärkamine oli toimunud küll tükk aega varem. Noor Masing oli keelehuviline juba Tallinna II reaalkoolis õppides. Uku, tollal veel eestistamata kujul Hugo Alberti esimene tõlge ilmus kõrge tasemega kirjandus- ja kultuuriajakirjas Agu 4. augustil 1923. aastal. Teismeline Masing proovis seal kätt prantsuse romaanikatkendiga.

Nädal hiljem, 11. augustil sai tõlkehuviline noormees 14-aastaseks. 1923. aasta on tähendusrikas ka selle poolest, et siis ilmus noorteajakirjas Uudismaa Masingu esimene luuletus.

Pärast reaalkooli lõpetamist astus Masing 1926. aastal Tartu ülikooli. Noormees, kelle pere oli seotud vennastekoguduse liikumisega, valis õpinguteks usuteaduskonna. Teoloogiaõpingud kestsid neli aastat.

Ta keskendus semiidi keeltele ja vana testamendi uurimisele, kuid õppis ka psühholoogiat. Korporatsioonidesse väga vaenulikult suhtuv Masing osales siiski erialase Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi töös ja oli 1929–1930 selle esimees.

Noormehe esimene töökoht ülikooli juures oli seotud usuteaduskonnaga. 1929. aasta novembris sai Masingust usuteadusliku seminari raamatukogu asjaajaja ning sel kohal töötas ta 1930. aasta lõpuni. Töökoht kergendas pisut studiosus’e rahamuresid. Oma 20. sünnipäeva eel kirjutas Masing õpingukaaslasele Jaan Kiivitile: “Ja see juubel – sellest ei tule midagi välja, sest mul pole ju kedagi kutsuda. [---] Ja mu enda “majandus” pole kuigi hiilgav isegi mitte selleks, et endale päris harilikku habemenuga osta.”

Tudengiaastatel ilmusid ajalehes Eesti Kirik esimesed tõlked araabia ja süüria keelest. Samuti hakkas Masing avaldama esseesid ja teoloogilisi arvamuslugusid.

Masing kirjutas õpingute ajal kaks põhjalikku usuteaduslikku uurimust, mida üliõpilaste võistlustööde hindajad pidasid auhinna vääriliseks.

Saksa keeles kirjutatud töö eest “Elihu kõnede suhe teistesse Hiiobi raamatu osadesse” sai noor usuteadlane 1930. aastal magistrikraadi. Professor Bulmerincqi soosimisel jätkas ta õpinguid riikliku stipendiaadina semiidi keelte ja vana testamendi alal.

Riigi õpperaha lubas Masingul end täiendada Saksamaal tolleaegsete parimate teoloogide juures. 1932. aasta kevadest saati veetis ta pisut üle aasta Tübingenis ja Berliinis. Stipendium ei lubanud eluga priisata, kuid lasi õppida etiopistikat, arabistikat, juuditeadust ja mitmeid keeli. Tolleaegse Saksamaa igapäevaelu – Hitleri esiletõus ning tärkav juudiviha – mõjus õppurile masendavalt. 1932. aasta juulikuises kirjas Kiivitile pihtis ta: “Aga viimane aeg on Saksamaast pääsemiseks, kavatsen nuruda – ehk saab Jeruusalemma, siis ei saada tulevikus öelda, et kannan saksa kultuuri edasi.”

Jeruusalemma asemel pöördus Masing tagasi Tartusse, kus temast sai 1933. aasta septembris ülikooli õppeülesande täitja. Tolleaegset usuteaduskonda iseloomustas see, et õppetööd usaldati ka noortele, kes polnud veel kaitsnud doktorikraadi, kuid teadmisi ja pealehakkamist tudengite õpetamiseks tundus olevat. Nii õpetasid seal peale Masingu veel magister Siegfried Aaslava ning Treffneri gümnaasiumi sama teaduskraadiga usuteaduse õpetaja Elmar Salumaa.

Masingu esimeste kohustuste hulka kuulusid heebrea ja araabia keele õpetamine ning grammatiliste ja piiblitõlgenduslike harjutuste juhendamine. Kuid noor õppejõud luges ka täiesti tasuta sumeri keelt algajatele.

Õppeülesannete maht kasvas semester semestri haaval. 10. detsembril 1937 valiti Masing kolmeks aastaks võrdleva usundiloo dotsendiks. Järgmisel aastal nimetati ülikoolis dotsendid ümber adjunktprofessoriteks.

Masing luges usundipsühholoogiat, eesti-soome usundi loenguid, juhendas usundiloo ja usundipsühholoogia seminare. Ta õpetas heebrea, araabia ja süüria keelt ning vana testamendi teoloogiat. 1940. aasta kevadsemestril lisandusid hellenistlik sünkretism, maia kultuur ja usund ning märtsikuus sai Masingust usuteaduse ja semiidi keelte professori kohusetäitja adjunktprofessori õigustes.

Noor õppejõud oli igati silmatorkav nii välimuse kui ka esinemise poolest. 1930. aastatel Tartus teoloogiat õppinud inimesed meenutavad sassis juukseid, pakse prille ja silmatorkavaid käevõrusid. Kuid lohaka väljanägemise taga peitus terav ja kaasakiskuv vaim. Tolleaegne üliõpilane Karl Aun: “Esimest korda loengule oodates arvasin peaaegu, et keegi tudengeist tegi nalja, ei olnud peale loengut ka veel kindel ja küsisin teiste käest veel mitu korda, et kas siiski oli professor Masing. [---] Kogu aine muutus ammendamatult suureks ja huvitavaks. [---] Tema loengud olid väga arusaadavad, aga mis peale seda tema isiksuse ümber hõljus – müstiline.”

Noor õppejõud jätkas luuletamist ning tõlkimist. Kirjutisi ja luuletusi ilmus pidevalt ajakirjades ja ajalehtedes.

1935. aastal tuli trükist Masingu esimene luulekogu “Neemed Vihmade lahte”. 1936. aastal ilmusid inglise keelest vahendatuna Rabindranath Tagore “Gitandžali” ja “Aednik”. Esimese tõlke oli Masing teinud juba koolipoisina ning seda hiljem vaid pisut viimistlenud.

Õppimise ja õpetamise kõrvalt kulutas Masing hulga aega doktoriväitekirjale prohvet Obadjast. See kaheköiteline töö oli suures osas valmis juba 1933. aastal. Paari aasta pärast üritas ta tööd kaitsmisele esitada, kuid see takerdus juhendaja professor Bulmerincqi nõudlikkuse tõttu. Doktoritöö kaitsmiseni jõudis Masing enam kui kümneaastase viivitusega.

Masingu sõber ja õemees Evald Saag on oletanud, et Bulmerincq võis karta, et doktoreeruv õpilane saab vana testamendi professori koha endale. Irooniast ja rahulolematusest hoolimata jäi Masing erakirjades aupaklikuks 1938. aasta märtsis surnud õpetaja suhtes.

1930. aastatel kõvasti tööd murdnud Masing lootis saada 1941. aastal ülikoolist kaht järjestikust vaba semestrit, et minna rändama ja uurida eri rahvaste usundeid.

Muutuste tuuled aga jätsid ta kuni surmani Eestisse paigale.

Masing ei tegelenud poliitikaga, kuid tema töö ja huvid jäid valdkonda, mida Nõukogude riigis olla ei tohtinud. Uus riigikord keelustas igasuguse usuteaduse ja võis ka tõlkijat sundida vahendama ainult võimule sobivat kirjandust.

Uku Masing jätkas tõlkimist ja kirjutamist erilise avaldamislootuseta. Kirjatööde valmimise ja ilmumise vahele võis jääda mitu aastakümmet. Paljud tõlked ja kirjutised polnudki mõeldud avaldamiseks, vaid olid pühendatud lähedastele.

1941. aastal olla Masing taotlenud Tartu ülikooli orientalistika õppetooli asutamist, kuid see palve lükati kohe tagasi.

1946. aastal võttis Masing osa Usuteaduse Instituudi asutamisest, olles organiseeriva toimkonna liige. Nõukogude võim veeretas tekkiva eraõppeasutuse teele takistusi, kuid 1947. aastal õnnestus Masingul selle juures lõpuks kaitsta oma doktoritöö.

Seejärel õpetas ta instituudis mitmeid teoloogilisi aineid kuni 1964. aastani. 1960. aastatel hakkas Masingu tõlkeid ilmuma kirjandusantoloogiates ja väliskirjanduse õpikutes. Kaarel Irdi kutsel pidas ta loenguid Vanemuise teatristuudios. Sel kümnendil õnnestus Masingul üle pika aja avaldada ka esimesed teaduslikud artiklid. Trükivõimalust pakkus Praha ülikooli usuteaduskonna ajakiri. Samuti ilmus üht-teist müütide ja sõnalaenude kohta ka Eesti teaduslikes väljaannetes, näiteks emakeele seltsi aastaraamatus ning ajakirjas Keel ja Kirjandus.

1970. aastate lõpus sai Masing rahvusvahelise tunnustuse folkloristina: võimaluse teha kaastööd rahvusvahelisele saksakeelsele muinasjutuentsüklopeediale.

Paguluses avaldati peamiselt vanu tekste, näiteks Tagore tõlkeid, samuti ilmus esimese luulekogu uustrükk. Kodumaal sai Masingu luule ilmuda alles pärast pikki aastaid. Laulva revolutsiooni saabumisel 1988. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu kogumiku “Ehatuule maa”.