Читать книгу Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda - Keith Lowe - Страница 11

1943. aastal andis reisiraamatute kirjastaja Karl Baedeker välja teejuhi Generalgouvernementi – sellesse Poola kesk- ja lõunaosa piirkonda, mis jäi nimeliselt Reichist eraldatuks. Nagu kõik tollased väljaanded Saksamaal, oli ka see teejuht suunatud niisama palju propaganda levitamisele kui lugejatele info pakkumisele. Hea näide oli Varssavile pühendatud osa. Teos muutus päris lüüriliseks, rääkides Varssavi Saksa juurtest, saksalikust meelelaadist ja sellest, kuidas Varssavist on saanud üks maailma suurtest pealinnadest peamiselt tänu sakslaste pingutustele. Reisijuht kutsus turiste külastama Varssavi keskaegset kuningalossi, 14. sajandi katedraali ja kaunist hilisrenessansi jesuiidi kirikut – kõik Saksa kultuurist mõjutatud. Erilist huvi pakkus hilisbaroklike paleede kompleks Piłsudski väljaku, „Varssavi kauneima väljaku” ümber, mis oli nüüd ümber nimetatud Adolf Hitler Platziks. Peamine vaatamisväärsus oli Saksi palee, mille oli mõistagi ehitanud sakslane, ning selle kaunid Saksi aiad, taas Saksa arhitektide looming. Reisijuht möönab, et üks või kaks hoonet sai 1939. aastal Varssavi lahingus paraku kannatada, kuid kinnitab lugejale, et pärast seda on Varssavit asutud sakslaste juhtimisel taas üles ehitama.^[1.]

Sõnagagi ei mainita Varssavi läänepoolseid eeslinnu, mis olid muudetud juutide getoks. Ilmselt oligi parem, sest raamatu kirjastamise ajal puhkes seal ülestõus, mis sundis SS-Brigadeführer Jürgen Stroopi praktiliselt igale piirkonna majale tule otsa panema.^[2.] Nii hävitati täielikult ligi neli ruutkilomeetrit linnast.

Järgmisel aastal puhkes ülejäänud Varssavis teine ülestõus. Seekord oli tegemist üldisema vastuhakuga, mille ajendajaks oli Poola Koduarmee. 1944. aasta augustis hakkasid Poola meestest, naistest ja teismelistest koosnevad salgad varitsema Saksa sõdureid ning varastama nende relvi ja laskemoona. Järgmised kaks kuud barrikaadisid ülestõusnud end Varssavi vanalinnas ja selle ümbruses ning panid vastu enam kui 17 000 Saksa sõdurile.^[3.] Ülestõus suruti lõplikult maha alles oktoobris pärast kogu sõja hirmsaimate hulka kuuluvaid kokkupõrkeid. Hiljem, väsinud poolakate allumatusest ning teades, et venelased on niikuinii Varssavisse teel, andis Hitler käsu linn täielikult maatasa teha.^[4.]

Käsku täites lasid Saksa väed õhku Varssavi keskaegse kuningalossi, mis oli Baedekerile nii sügavat muljet avaldanud. Nad mineerisid 14. sajandi katedraali ja õhkisid ka selle. Seejärel hävitati jesuiitide kirik. Pärast 1944. aasta jõule lasti kolme päeva jooksul õhku nii Saksi palee kui ka terve ülejäänud barokk- ja rokokoopaleede kompleks. Baedekeri soovitatud hotell Euroopa põletati esmalt maha oktoobris ning seejärel, nagu kindluse mõttes, lasti 1945. aasta jaanuaris õhku. Saksa väed liikusid majast majja ja tänavalt tänavale, hävitades süstemaatiliselt kogu linna: 93 protsenti Varssavi hoonetest purustati sel määral, et neid polnud võimalik taastada. Et hävitustöö oleks täielik, põletati maha rahvusarhiiv, muistsete ürikute arhiiv, rahandusarhiiv, linnaarhiiv, uute dokumentide arhiiv ja avalik raamatukogu.^[5.]

Pärast sõda, kui poolakate mõtted pöördusid pealinna ülesehitamisele, avati rahvusmuuseumis näitus, kus olid välja pandud fragmendid hoonetest ja kunstiteostest, mis olid Saksa okupatsiooni ajal hävitatud või kannatada saanud. Näitusega koos anti välja tutvustav juht, mis erinevalt Baedekeri reisijuhist oli kirjutatud algusest lõpuni minevikus. Raamatu eesmärk oli meenutada nii Varssavi elanikele kui ka kogu maailmale, mis täpselt oli kaotatud. Raamatust ja näitusest õhkus arusaama, et Varssavi purustamise üle elanud inimesed ei suutnud enam õieti hinnata nende linnaga juhtunu üüratust. Nende jaoks oli see kõik leidnud aset järk-järgult: alates Varssavi pommitamisest 1939. aastal, jätkates sakslaste rüüstamistega okupatsiooni ajal ning lõpetades geto hävitamisega 1943. aastal ning lõpliku purustamisega 1944. aasta lõpus. Nüüd, paar kuud pärast vabastamist, olid nad harjunud elama varemetes, mida ümbritsesid rusumäed.^[6.]

Mõnes mõttes suutsid hävitustöö täit ulatust hinnata vaid need, kes nägid selle tagajärgi, kui ei olnud tunnistajaks hävitamisprotsessile. John Vachon oli noor fotograaf, kes tuli pärast sõda Varssavisse ÜRO päästeprogrammi raames. 1946. aasta jaanuaris kirjutas ta koju oma naisele Pennyle ning kirjeldas hämmeldusega purustuste ulatust.

See on tõesti uskumatu linn ja ma tahaksin sulle sellest ettekujutuse anda, kuid ei tea, kuidas seda teha. Saad aru, see on suur linn. Enne sõda üle miljoni elaniku. Niisama suur nagu Detroit. Ja nüüd on 90 protsenti sellest täielikult purustatud... Kus sa ka ei kõnniks, kõikjal on katuse või välisseinteta varemed ja inimesed elavad neis. Välja arvatud geto, millest on jäänud vaid suur lagendik täis telliskive, väändunud voodeid, vanne ja diivaneid, raamides pilte, kohvreid, miljoneid telliste vahelt välja paistvaid asju. Ma ei suuda mõista, kuidas seda võidi teha... See on midagi nii kurja, et ma ei suuda seda uskuda.^[7.]

Kaunis barokklinn, mida Karl Baedeker oli vaid kaks aastat varem kirjeldanud, oli täiesti kadunud.

Teise maailmasõja põhjustatud hävingut on raske edasi anda. Varssavi oli vaid üks näide linna purustamisest – ainuüksi Poolas oli neid veel kümneid. Euroopas tervikuna tehti täielikult või osaliselt maatasa sadu linnu. Sõja järel tehtud fotod annavad mõningat aimu kahjude ulatusest konkreetsetes linnades, ent kui püüda hoomata terve Euroopa purustusi, ületab see mõistmisvõime. Mõnes riigis – eriti Saksamaal, Poolas, Jugoslaavias ja Ukrainas – hävitati vaid mõne aastaga tuhandeaastane kultuur ja arhitektuur. Mitmed ajaloolased on täieliku hävinguga päädinud vägivalda võrrelnud Armageddoniga.^[8.]

Euroopa linnade hävitamist pealt näinud inimesed üritasid kohaliku laastamistöö tagajärgedega toime tulla ning mõni koledus muutub kujuteldavaks vaid nende piinatud kirjelduste kaudu. Kuid enne kui jõuame inimlike reaktsioonideni, tuleb paika panna statistika – sest ükskõik kui tabamatu, on statistika oluline.

Ainsa riigina, kes Hitlerile sõja vältel edukalt vastu hakkas, kannatas Suurbritannia rängalt. Luftwaffe viskas välksõja ajal Suurbritanniale ligi 50 000 tonni pomme, tehes maatasa 202 000 elumaja ja tekitades purustusi veel 4,5 miljonile.^[9.] Britannia suurlinnade pommitamine on teada fakt, kuid pommirünnakute tõelist ulatust näitab see, mis juhtus väiksemate linnadega. Coventry pommirünnakute raevukus tõi saksa keelde uue tegusõna, coventriren – koventreerima ehk täielikult hävitama. Clydebank on väike tööstuslinn Glasgow’ servas: sealsest 12 000 elumajast pääses purustusteta kaheksa.^[10.]

Teisel pool La Manche’i ei olnud purustused nii üleüldised, kuid hoopis läbimõeldumad. Näiteks pühiti Caen 1944. aastal liitlaste Normandia dessandi ajal peaaegu maakaardilt: pommirünnakutes hävis 75 protsenti linnast.^[11.] Saint-Lô ja Le Havre’i käsi käis veelgi hullemini, hävis vastavalt 77 ja 82 protsenti hoonetest.^[12.] Kui liitlased Lõuna-Prantsusmaal maabunud olid, purustati Marseilles’s täielikult või osaliselt üle 14 000 hoone.^[13.] Valitsuse kompensatsiooninõuete ja sõjakahjude dokumentide põhjal hävis Prantsusmaal sõja ajal 460 000 hoonet, veel 1,9 miljonit sai kannatada.^[14.]

Mida kaugemale ida poole pärast sõda sõita, seda hullemaks laastamistöö muutus. Budapestis sai kannatada 84 protsenti hoonetest, neist 30 protsenti nii rängalt, et muutusid täiesti elamiskõlbmatuks.^[15.] Valgevenes hävis Minski linnast umbes 80 protsenti: linna 332 suurest tehasest säilis vaid 19 ning needki vaid tänu sellele, et Punaarmee sapöörid jõudsid taganevate sakslaste pandud miinid õigel ajal kahjutustada.^[16.] Nõukogude vägede taganedes 1941. aastal mineeriti enamik Kiievi avalikke hooneid – ülejäänud hävitati 1944. aastal, kui Nõukogude väed tagasi pöördusid. Harkov Ukraina idaosa käis nii palju kordi käest kätte, et lõpuks polnud seal enam kuigi palju, mille üle vaielda. Rostovis oli hävitustöö ühe Briti ajakirjaniku sõnul peaaegu sajaprotsendiline.^[17.] See nimekiri jätkub. Nõukogude Liidus tehti maatasa umbes 1700 linna, neist ainuüksi Ukrainas 714.^[18.]

Need, kes pärast sõda sellel varemeis maastikul ringi reisisid, nägid üht purustatud linna teise järel. Vähesed üritasid kirjeldada nähtu üleüldisust – selle asemel püüti tulla toime lokaalsema hävinguga igas linnas, kuhu jõuti. Näiteks Stalingrad polnud midagi peale „müürijuppide, pooleldi kokku varisenud majakestade, rusuhunnikute ja üksikute korstnate”.^[19.] Sevastopol oli nüüd „kirjeldamatult masendav, isegi eeslinnades ei seisnud peaaegu ühtki maja püsti”.^[20.] 1945. aasta septembris leidis Ameerika diplomaat George F. Kennan end endises Soome, nüüd Vene linnas Viiburis imetlemas, kuidas „koidukiired... heitsid valgust kortermajade tühjadele kestadele, ujutades need hetkeks üle kahvatukülma kumaga”. Kui välja arvata kits, kelle Kennan ühe varemeis hoone ukseavas üles ehmatas, tundus mehele, et on terves linnas ainus elusolend.^[21.]

Kogu selle hävitustöö keskmes oli Saksamaa, mille linnadele sai kahtlemata osaks kõige ulatuslikum häving. Briti ja Ameerika õhujõud purustasid umbes 3,6 miljonit Saksamaa korterit – ligi viiendiku riigi eluruumidest.^[22.] Absoluutarvudes olid eluruumidele põhjustatud kahjud Saksamaal ligi kaheksateist korda suuremad kui Suurbritannias.^[23.] Mõni linn kannatas keskmisest hoopis rohkem. Reichi statistikaameti andmetel kaotas Berliin eluruumidest kuni 50 protsenti, Hannover 51,6 protsenti, Hamburg 53,3 protsenti, Duisburg 64 protsenti, Dortmund 66 protsenti ja Köln 70 protsenti.^[24.]

Kui liitlaste vaatlejad sõja järel Saksamaale saabusid, eeldasid nad, et leiavad eest sama suured purustused kui Suurbritannias välksõja ajal. Isegi pärast seda, kui Briti ja Ameerika ajalehed ja ajakirjad hakkasid avaldama fotosid ja kirjeldusi laastamistööst, oli võimatu valmistada end ette selleks, mis tegelikult ees ootas. Näiteks saatis Briti tööstusministeerium Austin Robinsoni kohe pärast sõda Saksamaa lääneossa. Kirjeldus Mainzist annab edasi tema vapustust:

See skelett, terved maatasa tehtud kvartalid, tohutu suured alad, kus püsti seisid vaid müürid, tehased, mille seinte vahel haigutas tühjus – tean, et see pilt jääb mind saatma kogu elu. Seda oli tehtud mõistusega, tunnetamata seda emotsionaalselt või inimlikult.^[25.]

Briti leitnant Philip Dark oli samavõrra rabatud apokalüptilisest pildist, mis avanes tema ees sõja lõpus Hamburgis:

Me liikusime keskuse poole ja sisenesime linna, mis oli kujuteldamatus ulatuses purustatud. See oli enam kui kohutav. Nii kaugele kui pilk ulatus, ruutmiil ruutmiili järel tühjad hoonekestad, väändunud talad püsti, radiaatorid püsti jäänud seintelt välja ulatumas nagu risti löödud pterodaktüli luustik. Müüriraamist võrsuvad võikad korstnavarjud. Sellele kõigele oli laskunud ajatu vaikuse õhustik... Sääraseid muljeid on võimatu mõista, kui pole seda ise näinud.^[26.]

Paljusid Saksa linnade kirjeldusi läbib 1945. aastal sügava meeleheite noot. Näiteks Dresden ei meenutanud inimestele enam Elbe Firenzet, vaid sarnanes pigem kuumaastikuga ja linnaplaneerijad arvasid, et ülesehitustöödeks kulub vähemalt seitsekümmend aastat.^[27.] München oli nii rängalt purustatud, et „tekitas peaaegu mõtte viimse kohtupäeva saabumisest”.^[28.] Berliin oli „täielikult laastatud – vaid rusuhunnikud ja majade skeletid”.^[29.] Köln oli „rusudes ja täieliku lüüasaamise üksilduses jalust paisatud, ilutu ja vormitu linn”.^[30.]

Purustatud linnades oli kodu kaotanud 18–20 miljonit sakslast – sama palju, kui Hollandi, Belgia ja Luksemburgi sõjaeelne elanikkond kokku.^[31.] Ukrainas oli koduta kümne miljonit inimest ehk rohkem kui sõjaeelses Ungaris elanikke.^[32.] Need inimesed elasid keldrites, varemetes, maa sisse kaevatud aukudes – igal pool, kus leidsid pisukestki peavarju. Neil puudusid täielikult põhiteenused nagu vesi, gaas ja elekter – nagu miljonitel teistelgi üle terve Euroopa. Näiteks kogu Varssavis põles vaid kaks tänavalaternat.^[33.] Odessas sai vett üksnes arteesia kaevudest ning igale linna saabunud kõrgele külalisele anti päevas pesemiseks vaid pudel vett.^[34.] Põhiteenuste puudumisel elasid inimesed Euroopa linnades ühe Ameerika kolumnisti kirjelduse kohaselt „keskajas, kus neid ümbritsesid kahekümnenda sajandi katkised masinad”.^[35.]

Euroopa linnades olid purustused küll kõige suuremad, kuid maakogukonnad kannatasid sageli niisama rängalt. Talumajapidamised olid rüüstatud, maha põletatud, üle ujutatud või lihtsalt sõja tõttu maha jäetud. Taganevad sakslased põhjustasid malaaria uue leviku, ujutades sihilikult taas üle Lõuna-Itaalia sood, mille Mussolini oli suure vaevaga kuivendanud.^[36.] Hollandis hävis üle 219 000 hektari maad, kui Saksa väed avasid sihilikult tammid, mis merd tagasi hoidsid.^[37.] Ka kaugus peamistest sõjatandritest ei pakkunud säärase kohtlemise eest kaitset. Taganevad sakslased hävitasid Lapimaal enam kui kolmandiku elumajadest.^[38.] Selle sammu eesmärk oli võtta ülejooksikutest Soome vägedelt talvel peavari, kuid sellega tekitati juurde enam kui 80 000 põgenikku. Põhja-Norras ja Soomes mineeriti maanteed, telefoniliinid purustati ja sillad õhiti, tekitades probleeme, mida oli tunda veel aastaid pärast sõja lõppu.

Ja jälle – mida kaugemale ida poole, seda rängem oli hävitustöö. Kreeka kaotas Saksa okupatsiooni ajal kolmandiku metsadest, üle tuhande küla põletati maha ja jäi tühjaks.^[39.] Jugoslaavias hävitati sõjajärgse reparatsioonikomisjoni andmetel 24 protsenti viljapuuaedadest, 38 protsenti viinamägedest ja umbes 60 protsenti kariloomadest. Jugoslaavia maamajanduse hävitamisele pani punkti miljonite tonnide vilja, piima ja villa röövimine.^[40.] Nõukogude Liidus oli olukord veelgi hullem: seal hävitati 70 000 küla koos kogukondade ja infrastruktuuriga.^[41.] Säärane häving ei olnud üksnes lahingutegevuse ja rüüstamise tagajärg – selle põhjuseks oli maa ja vara sihilik ja süstemaatiline hävitamine. Kui ilmnes ainuski viide vastupanule, põletati maha terved talud ja külad. Varitsusohu vähendamiseks raiuti teede äärest maha suured metsad.

Palju on kirjutatud sellest, millise halastamatusega Saksamaa ja Venemaa teineteist ründasid, kuid niisama halastamatud olid nad ka kaitses. Kui Saksa armee 1941. aasta suvel Nõukogude Liitu tungis, kutsus Stalin raadiopöördumises rahvast viima põgenemisel kaasa kõik, mida suudetakse: „Kõik väärtuslik, kaasa arvatud värvilised metallid, teravili ja kütus, mida ei suudeta evakueerida, tuleb hävitada. Vaenlase okupeeritud aladel peavad partisaniüksused süütama metsad, laohooned ja transpordivahendid.”^[42.]

Kui õnn hakkas pöörduma, andis Hitler samasuguse korralduse – naasvatele Nõukogude vägedele ei tohtinud midagi jätta. „Elanikest hoolimata tuleb kõik maha põletada ja hävitada, et võtta vaenlaselt majutusvõimalused,” seisis 1941. aasta detsembris ühes Hitleri korralduses armeekomandöridele Ukrainas. Juhtnöörid jätkusid: „Puutumata jäänud asustatud punktid tuleb hiljem hävitada õhurünnakutega.”^[43.] Kui olukord muutus veelgi meeleheitlikumaks, andis Himmler SS-i juhtidele käsu hävitada kõik: „Maha ei tohi jääda mitte ühtki inimest, mitte ühtki karilooma, mitte ainsatki tsentnerit vilja ega ühtki raudteed. Vaenlane peab eest leidma täiesti mahapõletatud ja hävitatud maa.”^[44.]

Sääraste käskude järel pandi Ukrainas ja Valgevenes tohutud põllualad põlema lausa kaks korda ning koos nendega loendamatud külad ja talud, mis võinuksid pakkuda vaenlasele peavarju. Lisaks demonteeriti ja transporditi Ungarist Saksamaale viissada tehast – üle 90 protsendi ülejäänuist rikuti või hävitati – ja peaaegu kõik söekaevandused ujutati üle või lasti sisse variseda.^[45.] Nõukogude Liidus tehti maatasa ligikaudu 32 000 tehast.^[46.] Jugoslaavia kaotas reparatsioonikomisjoni hinnangul enam kui 9,14 miljardi dollari väärtuses tööstusettevõtteid ehk kolmandiku kogu riigi tööstusest.^[47.]

Võib-olla tabas kõige suurem kahju Euroopa infrastruktuuri. Näiteks Holland kaotas 60 protsenti maantee-, raudtee- ja kanalivõrgust. Itaalias muudeti kasutuskõlbmatuks kolmandik riigi teedevõrgust, purustati või kahjustati 13 000 silda. Nii Prantsusmaa kui ka Jugoslaavia kaotasid 88 protsenti veduritest ja niisama suure osa kogu veeremkoosseisust. Poola kaotas viiendiku maanteedest, kolmandiku raudteedest (kokku umbes 15 000 kilomeetrit), 85 protsenti veeremkoosseisust ja sada protsenti tsiviillennukitest. Norra kaotas poole sõjaeelse laevastiku tonnaažist ning Kreeka kaotas kaks kolmandikku kuni kolmveerand laevadest. Sõja lõpuks oli usaldusväärne liikuda ainult jalgsi. ^[48.]

Euroopa füüsiline häving oli enamat kui vaid hoonete ja taristu kaotamine. See oli isegi enamat kui sajanditepikkuse kultuuri ja arhitektuuri hävitamine. Tõeliselt kohutav oli varemete juures see, mida need sümboliseerisid. Rusumäed olid ühe Briti sõduri sõnul kui monument inimese enesehävitusjõule.^[49.] Sadade miljonite inimeste jaoks oli see igapäevane meenutus kurjusest, mille tunnistajaks Euroopa oli olnud ning mis võis iga hetk uuesti pinnale kerkida.

Auschwitzi laagrist eluga pääsenud Primo Levi väitis, et selles, kuidas sakslased hävitasid enda järel kõik, oli midagi peaaegu üleloomulikku. Tema jaoks tõendasid sõjaväebaasi rusud Slutskis Minski lähistel „hävingu ja antiloomise geeniust – nii siin kui ka Auschwitzis; see oli aheruse müstika, mida ei saa seletada sõja paratamatuse või rüüstamisihaga”.^[50.] Liitlaste põhjustatud häving oli peaaegu niisama metsik: nähes varemeis Viini, valdas Levit enese sõnul „rõhuv ja ähvardav äratundmine parandamatust ja selgest kurjusest, mis oli kohal kõikjal, mis oli pugenud Euroopa ja maailma sisikonda, külvates sinna tulevase häda seemne”.^[51.]

Just see antiloomise ja selge kurjuse allhoovus muudab Euroopa linnade hävitamise üle mõtisklemise nii piinavaks. Kõigist tollastest kirjeldustest õhkub, et hävitustöö taga on midagi palju hullemat – kuigi seda ei öelda otsesõnu välja. Majade „luukered” ja Varssavi rusude alt välja paistvad raamitud pildid on ülimalt sümboolsed: rusude alla oli nii otseses kui ka ülekantud tähenduses peidetud inimlik ja moraalne katastroof.