Читать книгу Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda - Keith Lowe - Страница 16

Teises maailmasõjas hukkus rohkem eurooplasi kui üheski muus sõjas, kuid lisaks põhjustas see ka ühe suurima rahvastiku liikumise, mida maailm eales on näinud. 1945. aasta kevadel oli Saksamaa võõrtöölistest tulvil. Sõja lõpus oli riigis ligi kaheksa miljonit sunnitöölist, kes olid toodud igast Euroopa nurgast tööle Saksamaa taludesse ja tehastesse. Ainuüksi Saksamaa lääneosas hoolitses ÜRO Abistamis- ja taastamisadministratsioon (UNRRA) enam kui 6,5 miljoni pagulase eest ja tegeles nende kodumaale saatmisega. Enamik neist oli pärit Nõukogude Liidust, Poolast ja Prantsusmaalt, kuid palju oli ka itaallasi, belglasi, hollandlasi, jugoslaavlasi ja tšehhe. Suur osa neist olid naised ja lapsed. Üks Teise maailmasõja paljudest tahkudest, mis teeb selle tolleaegsete sõdade seas ainulaadseks, on asjaolu, et traditsiooniliste sõjavangide kõrval vangistati ka tohutu hulk tsiviilisikuid. Lisaks meestele koheldi isegi naisi ja lapsi sõjasaagina. Seesugust orjastamist polnud Euroopas nähtud Rooma impeeriumi aegadest saadik.^[1.]

Saksamaal muutis olukorra veelgi keerulisemaks see, et ka miljonid sakslased olid oma kodumaal sisepagulased. 1945. aasta alguseks oli Saksamaal – peamiselt riigi lõuna- ja idaosas – umbes 4,8 miljonit sisepõgenikku, kes olid evakueeritud pommitatud linnadest, ja veel neli miljonit, kes olid põgenenud Punaarmee hirmus Reichi idapoolsetelt aladelt.^[2.] Kui lisada ligi 275 000 Briti ja Ameerika sõjavangi, teeb see ainuüksi Saksamaal kokku vähemalt 17 miljonit oma kodust kaugele sattunud inimest.^[3.] See on võrdlemisi konservatiivne hinnang ja teised ajaloolased on pakkunud välja palju suuremaid arve.^[4.] Euroopas tervikuna oli ühe uurimuse kohaselt sõja vältel eri pikkusega perioodideks sunniviisiliselt kodust eemale sattunud üle 40 miljoni inimese.^[5.]

Sõjategevuse lõpu lähenedes suundus tohutu hulk inimesi maanteedele, et alustada pikka koduteed. Briti kuninglike insenervägede sapöör Derek Henry hakkas sääraste rühmadega kokku sattuma 1945. aasta aprilli keskel Mindeni lähistel.

Meil oli kästud olla valvel ikka veel vastupanu osutavate kotti jäänud Saksa üksuste suhtes, kuid õnneks ei kohanud me kedagi peale tuhandete igast rahvusest põgenike, kes kõik suundusid läände meie poole: bulgaarlased, rumeenlased, venelased, kreeklased, jugoslaavlased ja poolakad – keda vaid, mõned väikestes salkades, kahe-kolme kaupa, haletsusväärsed kompsud kuhjatud jalgrattale või kärule, teised suuremate rühmadena, täiskiilutud bussides või veoautokastis, sellel ei tulnudki lõppu. Iga kord kui me peatusime, olid nad meil kallal, lootes toitu saada.^[6.]

USA luureohvitseri Saul Padoveri mälestuste põhjal tulid tuhanded, kümned tuhanded, viimaks miljonid vabastatud orjatöölised taludest ja tehastest ja kaevandustest ning valgusid maanteedele.^[7.] Reaktsioon tohutule põgenikevoole oli väga erinev, sõltuvalt sellest, kes selle tunnistajaks oli. Padoveri jaoks, kellel puudus sakslaste suhtes kaastunne, oli see ajaloo traagilisim inimränne ja vaid veel üks tõend sakslaste süüst. Kohalike elanike jaoks, kes suhtusid suurtesse rahulolematute välismaalaste rühmadesse mõistetavalt ärevusega, kujutasid nad endast ohtu. „Nad nägid välja nagu metsloomad,” kirjutas üks sakslanna pärast sõda, „neid tuli karta.”^[8.] Sõjaväelise valitsuse kurnatud ohvitseride jaoks, kelle ülesanne oli pagulaste üle mingigi kontroll saada, olid nad lihtsalt kihav mass.^[9.] Nad täitsid teid, mis olid juba niigi viletsas seisus, ning said teel toitu vaid kauplusi ja talusid röövides ja rüüstates. Riigis, kus haldussüsteem oli kokku varisenud, kus kogu kohalik politseijõud oli tapetud või interneeritud, kus peavarjuvõimalused olid olematud ning kus toitu enam ei jagatud, kujutasid nad endast korrakaitsele võimatut koormat ja tõsist ohtu.

Kuid nii paistis see väljastpoolt. Põgenike endi jaoks olid nad lihtsalt inimesed, kes üritasid leida teed turvalisusesse. Mõnedel oli õnne – prantslased, britid või ameeriklased korjasid nad üles ja toimetasid läände pagulaskeskustesse. Kuid lugematutel juhtudel liitlastel lihtsalt nappis jõude nendega tegelemiseks. Sajad tuhanded olid jäetud iseendi hooleks.

„Mitte kedagi ei olnud,” meenutab Andrzej C., kes oli sõja lõppedes vaid üheksaaastane. Ta oli koos ema ja õega orjatööl ühes Böömimaa talus. Sõja viimastel nädalatel võeti nad kinni ja viidi Sudeedimaale Carlsbadi linna (tänapäeva Karlovy Vary Tšehhi vabariigis), kus viimasedki sakslastest valvurid nad maha jätsid. „Olime vaakumis. Ei olnud venelasi, ameeriklasi ega britte. Täielik vaakum.”^[10.] Andrzej ema otsustas suunduda läände Ameerika kontrolljoone poole, kuna arvas, et see on ohutum kui anda ennast Nõukogude vägede kätte. Nad kõndisid Saksamaale mitu nädalat, ületasid korduvalt Ameerika kontrolljoont, kuna USA väed tõmbusid tagasi neile määratud okupatsioonitsooni. Andrzej mäletab seda äreva ajana, hoopis hirmsamana kui sakslaste käes vangis olemist.

See oli tõesti näljane aeg, sest midagi ei olnud. Me kerjasime, me varastasime, me tegime kõike, mida saime. Me kaevasime põllult kartuleid... Ma nägin unes sööki. Kartulipuder peekoniviiludega – see oli kõige kroon. Ma ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Kuhi kuldset auravat kartuliputru!

Andrzej pere liikus koos tohutu põgenikevooluga, mis koosnes üksikutest inimsalkadest, kes omavahel ei segunenud. Tema rühmas oli umbes kakskümmend inimest, peamiselt poolakad. Kohalikud, kellest nad teel möödusid, ei olnud nende olukorra suhtes kaugeltki osavõtlikud. Kui Andrzej sai ülesandeks karjatada hobust, kelle üks nende salga mees oli hankinud, karjus sakslasest talunik, et ta sääred teeks. Neile ei antud vett, neile saadeti koerad kallale ja poolakatena süüdistati neid koguni sõja algatamises ja kogu selle õnnetuse Saksamaale kaela toomises – süüdistus, mis pidi tunduma kahekordselt irooniline, arvestades neile osaks langenud tohutut ebaõiglust.

Pildid, mida Andrzej nägi nende kuupikkusel teekonnal turvalisusesse, sööbisid talle igaveseks mällu. Ta mäletab, kuidas nad möödusid ühes metsas Saksa välihaiglast, kus ta silmas „murtud kätega mehi traatpuurides, mõned pealaest jalatallani sidemeis, teised jubedalt lehkamas, elusalt mädanemas”. Kedagi polnud neid aitamas, sest kogu meditsiinipersonal oli minema jooksnud. Ta mäletab, kuidas nad saabusid Poola sõjavangide laagrisse, mille asukad keeldusid välja tulemast (kuigi väravad olid nüüd pärani), sest keegi polnud neile selleks käsku andnud. „Nad olid sõdurid ja arvasid, et keegi peab andma neile käsu kuhugi marssida. Kes või kuhu – neil polnud aimugi. Nad olid täielikus segaduses.” Andrzej nägi vangirüüs inimeste salku, kes töötasid ikka veel Saksa tsiviilisikute valve all põldudel. Hiljem jõudis ta orgu, kus tuhanded ja tuhanded Saksa sõdurid istusid vaikselt lõkete ümber, valvuriteks vaid käputäis Ameerika sõjaväepolitseinikke.

Kui Andrzej pere viimaks Baieris Hofis Ameerika kontrollpunkti läbis, suunati nad hoonesse, millel lehvis punane lipp. See tekitas hetkeks paanikat, sest Andrzej ema arvas, et nad saadetakse Nõukogude laagrisse, kuni ta mõistis, et see on UNRRA lipp – punane valge kirjaga plagu. Viimaks olid nad jõudnud turvalisse kohta.

Ohte ja raskusi, mida Andrzej-sugused põgenikud üle pidid elama, ei tohi alahinnata. Üheksa-aastasele poisile ei pruukinud need olla mõistetavad, kuid vanemale põlvkonnale olid need vägagi selged. Härra ja proua Druhm elasid Berliinis ja olid sõja lõppedes seitsmekümnenda eluaasta lävel. Lühiajaliselt Punaarmee seadusetusest ümber piiratud, otsustasid nad riskida ja suunduda oma tütre juurde Elbe teisel kaldal, 150 kilomeetri kaugusel. See polnud kerge otsus ja nende teekond oli algusest peale täis raskusi, eriti kui nad jõudsid Berliinist välja maale.

Paiguti oli ikka veel kokkupõrkeid. Kuulsime tulistamist ja pidime sageli peatuma, kuni kõik jälle vaikseks jäi. Neis kaugemates paikades ei teadnud sõdurid veel, et sõda on lõppenud. Sillad olid sageli purustatud ja teed nii rängalt kannatada saanud, et me pidime tagasi pöörduma ja otsima teise tee... Meil oli palju südantlõhestavaid vahejuhtumeid, pidime kilomeetrite kaupa kõmpima ning siis selgus, et edasi ei pääse ja olime sunnitud tagasi pöörduma. Ükskord liikusime mööda peaaegu inimtühja laia maanteed. Silmasime suurt silti venekeelse kirjaga ja läksime edasi, kuid ei tundnud end kuigi turvaliselt. Äkki kuulsime hüüdeid. Me ei näinud kedagi, kuid siis vihises kuul mu kõrva juurest mööda ja riivas mu kraed. Mõistsime, et me ei tohi seal olla ning pöördusime tagasi, pidime tegema mitme kilomeetri pikkuse ringi, et jõuda sinna, kuhu tahtsime.

Teel nähtud hävitustöö andis tunnistust hiljutisest vägivallast, mida olid põhjustanud nii sõda kui ka Nõukogude okupatsiooniväed.

Metsas olid diivanid, sulevoodid, madratsid ja padjad, sageli lõhki lõigutud, nii et kõik kohad olid sulgi täis, neid oli isegi puulatvades. Oli lapsevankreid, purke puuviljahoidistega, isegi mootorrattaid, kirjutusmasinaid, autosid, kärusid, seebitükke, terve hunnik sulenuge ja uusi, poest ostetud kingi... Märkasime ka hobusekorjuseid, mõned nägid kohutavad välja ja lehkasid jubedalt...

Ja muidugi oli teel ka teisi põgenikke, kes kujutasid endast Saksa vanapaarile niisama suurt ohtu kui Nõukogude sõdurid.

Vastassuunas liikus palju igast rahvusest inimesi, peamiselt olid need koju suunduvad orjatöölised. Paljudel neist olid väikesed lapsed ja nad varastasid kõike, mida tahtsid, talunikelt hobuseid ja vankreid, vahel oli veel lehm vankri taha seotud, ja kööginõusid. Nad meenutasid metsloomi...^[11.]

Vähemalt oli Druhmidel see eelis, et nad võisid koputada talude ustele ja paluda kaasmaalastelt abi. Enamikul neist „metsloomadest” polnud teist võimalust kui kohalikelt elanikelt varastada. Nad ei olnud teretulnud ja pealegi ei olnud neil pärast Saksa valvurite aastatepikkust jõhkrutsemist sakslaste vastu usaldust.

Üks säärastest inimestest oli kahekümneaastane Poola tüdruk Marilka Ossowska. 1945. aasta aprilliks oli ta veetnud Auschwitzis, Ravensbrückis ja Buchenwaldis juba kaks aastat ning põgenenud viimaks surmamarsilt Tšehhoslovakkiasse. Olnud tunnistajaks Nõukogude vabastajate jõhkrusele, otsustas ta koos rühma teiste endiste vangidega suunduda Ameerika kontrolljoone poole, et neil oleks turvalisem. Ka teda vapustas teedel liikuvate inimeste tohutu hulk.

Saksamaa oli 1945. aastal üksainus suur sipelgapesa. Kõik liikusid. Just sellised nägid välja Saksamaa idapoolsed alad. Sakslased põgenesid venelaste eest. Kõik need sõjavangid. Ja siis meie – meid polnud küll palju, kuid siiski... See oli tõesti uskumatu, kõik kihas inimestest ja liikumisest.^[12.]

Marilka ja tema kaks poolakast sõpra lõid kampa kolme Prantsuse töölise, kahe Briti sõjavangi ja mustanahalise Ameerika sõduriga. Koos suunduti Mulde jõe poole, mis tollal oli piiriks Vene ja Ameerika armeede vahel. Edasi liikudes kerjasid nad kohalikelt Saksa talunikelt toitu või hankisid seda neid hirmutades. Mustanahalise seltskond aitas selles mõttes kõvasti kaasa: ameeriklane, kes oli tavaliselt Marilka juuresolekul üsna reserveeritud, rõhus sakslaste rassilistele eelarvamustele, võttis end alasti, surus noa hambusse ja tantsis nende ees nagu metslane. Seda nähes andsid hirmunud koduperenaised neile rutuga toidukorvid, et neist vaid lahti saada. Seejärel tõmbas ameeriklane riided uuesti selga ja nad jätkasid teekonda.

Saksimaal Riesa linnas, umbes poolel teel Dresdeni ja Leipzigi vahel, pettis Marilka koos kahe sõbraga Vene sõduritelt transpordi välja. Nad kohtasid kaht tüdinud moega sõdurit, kes valvasid ladu, kus oli sadu röövitud jalgrattaid, ja panid kõik oma võlud välja. „Te tunnete end kindlasti üksi?” küsisid nad. „Me võime tulla ja teile seltsi pakkuda. Ja me teame, kust napsi saada!” Rõõmsad sõdurid andsid neile kolm jalgratast, et nad saaksid väljamõeldud napsi ära tuua, ega näinud neid enam kunagi.

Kuuepäevase jalgrattasõidu järel jõudis salk viimaks Leipzigisse Ameerika tsoonis, kus naised pandi veoautodele ja viidi Hannoveri lähedale Nordheimi laagrisse. Sealt hääletas Marilka Itaaliasse ning jõudis 1946. aasta lõpuks viimaks Suurbritanniasse. Poolasse naasis ta alles viisteist aastat hiljem.

Neid paari lugu tuleks saja tuhandega korrutada, et saada vaid põgus pilt 1945. aasta kevadel Euroopa teedel valitsenud kaosest. Kahekümnes keeles rääkiv põgeniketulv pidi kasutama transpordivõrku, mida oli kuue sõja-aastaga pommitatud, mineeritud ja täielikult hooletusse jäetud. Nad kogunesid linnadesse, mis olid liitlaste pommirünnakutes rängalt purustatud ega suutnud anda peavarju isegi kohalikule elanikkonnale, rääkimata siis tohutust uustulnukate voost. Oli lihtsalt ime, et mitmesugused sõjaväelised valitsused ja abiagentuurid suutsid neist enamiku järgmise kuue kuu jooksul kokku koguda, toita, riidesse panna, nende kadunud sugulased leida ja siis repatrieerida.

Kuid kiire repatrieerimisprotsess ei suutnud tehtud kahju kustutada. Sõjaaegsel rahvastiku ümberpaigutumisel oli Euroopa psühholoogiale sügav mõju. Üksikisiku tasandil ei olnud see traumeeriv üksnes neile, kes olid sattunud kodust kaugele, vaid ka mahajääjatele, kellel tuli aastaid mõelda, mis on saanud lähedastest, kes nende keskelt ära võeti. Ühiskondlikul tasandil oli see samuti hukatuslik: kõigi noorte sundvärbamine jättis kogukonnad ilma peamistest leivateenijatest ja tõi kaasa näljahäda. Ent võib-olla kõige suuremat mõju avaldas see kollektiivsel tasandil. Muutes normaalseks arusaama suurte rahvarühmade väljajuurimisest, lõi see pinna ulatuslikeks liikumisteks hoopis sõja järel. Pärast sõda läbi viidud etniliste puhastuste üleeuroopaline programm sai võimalikuks vaid seetõttu, et stabiilsete, põlvkondade jooksul muutumatuks jäänud kogukondade mõiste oli igaveseks hävitatud. Euroopa rahvastik ei olnud enam jääv suurus. See oli nüüd ebastabiilne ja muutuv.