Читать книгу Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda - Keith Lowe - Страница 14

Kui juutide hävitamine oli üleeuroopalise genotsiidina kõige nähtavam, siis oli ka teisi, kohalikus mastaabis niisama vapustavaid massimõrvu. Horvaatias tapsid ustašide režiimi järgijad kogu riigi etnilise puhastuse käigus 592 000 serblast, moslemit ja juuti.^[35.] Volõõnias tapsid Ukraina rahvuslased pärast juutide hävitamist kümneid tuhandeid poolakaid. Bulgaarlased tapsid Egeuse põhjarannikule tungides Kreeka kogukondi ning ungarlased käitusid Jugoslaavia Vojvodina piirkonnas samamoodi serblastega.

Paljudes Euroopa osades aeti soovimatud etnilised rühmad lihtsalt linnadest ja küladest minema. Seda juhtus sõja algul kogu Kesk- ja Ida-Euroopas, kui vanad impeeriumid püüdsid tagasi saada alasid, mille olid Esimese maailmasõja järel kaotanud. Ent kõige dramaatilisem etnilise rühma väljaränne leidis aset 1945. aastal, kui pealetungiv Punaarmee ajas Ida-Preisimaalt, Sileesiast ja Pommerist välja mitu miljonit sakslast, jättes maha terve kummituslinnade maastiku. Kui need Saksamaa idaosa alad pärast sõda Poolale anti, kirjeldasid saabuvad poolakad kõhedat elu puudumist muidu täiesti normaalsetena näivatel tänavatel. Mõnes majas oli toit veel laual, nagu oleksid kodud kiiruga maha jäetud. „Kõik oli tühi,” meenutas Zbigniew Ogrodzinski, üks esimesi Poola ametiisikuid, kes määrati 1945. aasta kevadel Saksa Stettini linna. „Läksid majadesse ja seal oli kõik olemas – raamatud riiulitel, mööbel, kõik. Polnud aga ainsatki sakslast.”^[36.]

Mõnes Ida-Saksamaa maapiirkonnas näis elu puudumine totaalne. 1945. aasta suvel kirjeldas üks Briti major teekonda läbi Saksa Mecklenburgi liidumaa, et pidada oma Vene kolleegiga kaubavahetuse üle läbirääkimisi.

Meie tee läks esimesed kilomeetrid läbi Rabensteinfeldi metsa ja siis üle heade põllumaade, kuni saabusime Crivitzisse. See teekond oli kõige kummalisem, mida olen kunagi näinud. Ainsad inimesed, keda silmasime, olid vanad Punaarmee sõdurid ja vahimehed. Talud olid maha jäetud, laudad tühjad, väljadel polnud kariloomi, hobuseid ega kodulinde – ühesõnaga surnud maa. Ma ei mäleta, et oleksin näinud selle kaheksateistkümne kilomeetri jooksul Crivitzisse ainsatki elusolendit (kui mõned Punaarmee sõdurid välja arvata). Ma ei kuulnud ühtki lindu laulmas ega märganud ainsatki metslooma.^[37.]

Vaid kuue aasta jooksul oli Euroopa demograafiline seis pöördumatult muutunud. Poola rahvastikutihedus langes 27 protsenti ja mõned piirkonnad riigi idaosas olid nüüd vaevalt asustatud.^[38.] Varem etnilise segaasustusega riigid olid nii põhjalikult „puhastatud”, et nüüd elas neis peaaegu vaid üks etniline rühm.^[39.] Lisaks inimeste puudumisele puudus seetõttu ka kogukond ja mitmekesisus: suured piirkonnad Euroopas olid muutunud homogeenseks. Sõjajärgsetel kuudel kiirenes see protsess veelgi.

Kui väljastpoolt tulijatele tundus maastik tervete kogukondade massilise mahanottimise tõttu võõrik, siis neile vähestele, kes tühjuse keskele elama jäid, oli see hoopis arusaamatum. Näiteks Prantsusmaal Limousini piirkonnas Oradour-sur-Glane’i veresaunas ellujäänud pole kunagi suutnud juhtunust üle saada. 1944. aasta suvel võeti kõik linnakese mehed kättemaksuks kohaliku vastupanuliikumise tegevuse eest kinni ja lasti maha. Naised ja lapsed aeti kirikusse, millele pandi tuli otsa. Pärast sõda otsustasid võimud küla mitte üles ehitada, vaid rajada samasse lähedale uue – Oradour ise pidi jääma täpselt samasuguseks nagu veresauna päeval. See on siiani kummituslinn.^[40.]

Samasugused, niisama jõhkrad veresaunad leidsid aset arvututes paikades üle Euroopa. Võib-olla kurikuulsaim nende seas toimus Tšehhoslovakkias Lidices, kus kättemaksuks Böömimaa ja Määrimaa Reichsprotektori asetäitja Reinhard Heydrichi tapmise eest lasti maha kogu meessoost elanikkond. Küla lapsed viidi seejärel Chełmno koonduslaagrisse, kus nad gaasitati, ning naised orjatöölisteks Ravensbrücki. Küla põletati ja tehti maatasa ning rusud kanti laiali, et kunagiste hoonete asemele kasvaks rohi. Veresauna eesmärk ei olnud üksnes kohaliku kogukonna karistamine okupatsioonile vastuhakkamise eest, vaid kogukonna täielik maa pealt pühkimine, nagu poleks seda eales eksisteerinud. Natsid kasutasid küla süstemaatilist hävitamist hoiatava näitena, mis juhtub kõigi teiste küladega, kus avastatakse vähimgi seotus vastupanuliikumisega.^[41.]

Kogukonna täieliku likvideerimise psühholoogilist mõju ei maksa alahinnata. Pärast koonduslaagritest vabastamist 1945. aastal suundusid Lidice ellujäänud naised tagasi oma külla. Nad ei teadnud, mis oli nende inimestega juhtunud, kuni kohtasid piiril Tšehhi sõdureid. Üks naistest, Miloslava Kalibová, kirjeldas hiljem oma reaktsiooni:

Sõduritel vajusid pead longu ja paljudel olid pisarad silmis. Ütlesime: „Oh ei! Ärge öelge, et hullem on alles ees...” Üks sõduritest rääkis minuga ja kuulsin temalt, et kolm aastat varem olid kõik mehed maha lastud... Väikesed poisid tapetud. Kõik mehed lihtsalt tapetud... Ja mis kõige hullem, lapsed gaasitatud. See oli kohutav šokk.^[42.]

Külla jõudes leidis naine eest vaid viljatu lagendiku. Kunagisest külast polnud alles midagi peale tema ja tema kaaslaste mälestuste.^[43.]

Säärased kogemused olid täpselt niisama põrmustavad nagu holokaust. Linnade ja külade hävitamine ei olnud üksnes ellujäänute, vaid kogu ümbruskonna ning laiemalt kogu Euroopa kaotus, mis Antoine de Saint-Exupéry sõnu kasutades „jäeti ilma mälestuste lastist... traditsioonide kobarast”.^[44.] Lidice ja tuhanded teised külad kustutati maa pealt nagu tuli toast lahkudes.