Читать книгу Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda - Keith Lowe - Страница 8

Kujutlege maailma ilma riigikorralduseta. See on maailm, kus riikidevahelised piirid oleksid nagu hajunud, ning alles on jäänud ühtne lõputu maastik, kus liikuvad inimesed otsivad kogukondi, mida enam ei eksisteeri. Valitsusi ei ole, ei riiklikul ega isegi mitte kohalikul tasandil. Pole koole ega ülikoole, raamatukogusid ega arhiive, puudub juurdepääs igasugusele informatsioonile. Pole kinosid ega teatreid ja päris kindlasti mitte televisiooni. Raadio töötab paiguti, kuid signaal on vilets ja peaaegu alati võõras keeles. Ajalehte pole keegi juba nädalate kaupa näinud. Pole raudteid ega mootorsõidukeid, telefone ega telegramme, postitalitust ega mingit sidet, kui välja arvata see, mida antakse edasi suust suhu.

Pole ka pankasid, kuid see ei olegi tähtis, sest raha on kaotanud igasuguse väärtuse. Pole kauplusi, sest kellelgi pole midagi müüa. Siin ei toodeta midagi: kõik kunagised suured tehased ja ettevõtted on purustatud või lammutatud, nagu ka enamik teisi hooneid. Pole tööriistu, kui välja arvata need, mis on rusude alt välja kaevatud. Pole toitu.

Seadus ja kord peaaegu puuduvad, sest pole politseid ega kohtuvõimu. Mõnes piirkonnas tundub olevat täiesti kadunud arusaam sellest, mis on õige ja mis väär. Inimesed võtavad endale seda, mida tahavad, ükskõik, kellele see kuulub – omand on sisuliselt kadunud. Asjad kuuluvad neile, kes on piisavalt tugevad, et neid endale hoida ja oma elu hinnaga kaitsta. Tänavatel liiguvad relvastatud mehed, kes võtavad kõike, mida hing ihaldab, ja ähvardavad kõiki, kes nende teele jäävad. Vaatamata vanusele ja sotsiaalsele klassile müüvad naised ennast toidu ja kaitse eest. See pole häbiasi. Moraali ei ole. On vaid elutahe.

Praegustel põlvkondadel on raske kujutleda, et säärane maailm võib eksisteerida ka väljaspool Hollywoodi stsenaristide kujutlusvõimet. Kuid nüüdki veel elab sadu tuhandeid inimesi, kes kogesid just seesuguseid tingimusi – ja mitte kusagil kauges maailmanurgas, vaid aastakümneid maailma üheks kõige stabiilsemaks ja arenenumaks peetud piirkonna südames. 1944. ja 1945. aastal oli suur osa Euroopast kuudeks kaosesse jäetud. Teine maailmasõda – tõenäoliselt kõige laastavam sõda inimkonna ajaloos – purustas lisaks füüsilisele taristule ka selle, mis riike koos hoidis. Poliitiline süsteem oli sel määral kokku varisenud, et Ameerika vaatlejad hoiatasid üleeuroopalise kodusõja võimaluse eest.^[1.] Kogukondade sihilik killustamine oli külvanud naabrite vahele pöördumatu usaldamatuse ning üldine näljahäda oli muutnud isikliku moraali tähtsusetuks. „Euroopa,” väitis ajaleht New York Times 1945. aasta märtsis, „on olukorras, mida Ameerika mõista ei suuda.” See oli „uus pime kontinent”^[2.].

Tundub tõeline ime, et Euroopa suutis end sellest mülkast välja rebida ning muutuda jõukaks ja sallivaks piirkonnaks. Vaadates tagasi ülesehitustöödele – teede, raudteede, tehaste, isegi tervete linnade taastamisele –, on kiusatus näha üksnes progressi. Niisama muljet avaldav on poliitiline taassünd läänes – eriti Saksamaa rehabiliteerimine, sest põhjalik muutus paariariigist Euroopa perekonna vastutustundlikuks liikmeks toimus vaid mõne lühikese aastaga. Sõja järel sündis ka uus soov rahvusvaheliseks koostööks, mis ei tooks üksnes jõukust, vaid ka rahu. 1945. aastale järgnenud kümnendeid on kiidetud kui kõige pikema rahvusvahelise rahu perioodi Euroopas alates Rooma impeeriumi aegadest.

Pole ime, et need, kes kirjutavad sõjajärgsest perioodist – ühtviisi ajaloolased, riigimehed ja majandusteadlased –, kujutavad seda sageli ajastuna, mil Euroopa tõusis fööniksina hävingutuhast. Sellest vaatevinklist ei tähistanud sõja lõpp üksnes repressioonide ja vägivalla lõppu, vaid ka terve maailmajao vaimset, moraalset ja majanduslikku taassündi. Sakslased nimetavad sõjale järgnenud kuid Stunde null’iks ehk nullpunktiks, andes mõista, et see oli aeg, kui tahvel pühiti puhtaks ja ajalugu võis alata otsast peale.

Kuid pole vaja erilist kujutlusvõimet mõistmaks, et see on liialdatult roosiline pilt sõjajärgsest ajaloost. Alustuseks, Hitleri lüüasaamine ei tähendanud sõja täielikku lõppu. Teise maailmasõja mõõtmetes konflikti lõppemine koos kõigi kaasnenud väiksemate vaidlustega võttis aega kuid – kui mitte aastaid – ning lõpp saabus Euroopa eri osades eri ajal. Näiteks Sitsiilias ja Itaalia lõunaosas oli sõda 1943. aasta sügisel niisama hästi kui möödas. Prantsusmaal lõppes sõda enamiku tsiviilelanike jaoks aasta hiljem, 1944. aasta sügisel. Seevastu mitmes Ida-Euroopa piirkonnas jätkus vägivald veel kaua pärast võidupäeva. Jugoslaavias võitlesid Tito väed Saksa üksustega vähemalt 1945. aasta 15. maini. Kreekas, Jugoslaavias ja Poolas kestsid veel mitu aastat pärast suure sõja lõppu natside invasioonist õhutust saanud kodusõjad ning Ukrainas ja Baltimaades jätkasid rahvuslastest partisanid võitlust Vene vägedega veel 1950. aastatelgi.

Osa poolakaid väidab, et Teine maailmasõda lõppes alles päris hiljuti: kuna konflikt algas ametlikult natside ja Nõukogude Liidu sissetungiga nende riiki, ei lõppenud see enne, kui viimane Nõukogude tank 1989. aastal Poolast lahkus. Ka Balti riikides arvavad paljud samamoodi – 2005. aastal keeldusid Eesti ja Leedu president osalemast Moskvas võidupäeva 60. aastapäeva pidustustel, väites, et vähemalt nende maade jaoks saabus vabanemine alles 1990. aastate algul. Kui arvestada külma sõda, mis oli püsiv konfliktiseisund Ida- ja Lääne-Euroopa vahel, ning mitut ülestõusu Nõukogude ülemvõimu vastu, tundub lootusetult ülepakutud väide, nagu olnuksid sõjajärgsed aastad katkematu rahu ajastu.

Samavõrra kahtlase väärtusega on nullpunkti idee. Mingit „tahvli puhtakspühkimist” ei olnud, ükskõik kui väga Saksa riigimehed seda ka ei soovinud. Sõja järel uhasid kättemaksu ja karistuse lained üle kõigi Euroopa eluvaldkondade. Riikidelt võeti territooriumid ja varad, valitsustes ja institutsioonides toimusid puhastused ning terveid kogukondi terroriseeriti selle pärast, mida nad olid sõja ajal väidetavalt teinud. Kõige hirmsam kättemaks tabas üksikisikuid. Kogu Euroopas peksti, vahistati, kasutati orjatöölistena või lihtsalt tapeti Saksa tsiviilisikuid. Natsidega koostööd teinud sõdureid ja politseinikke vahistati ja piinati. Saksa sõduritega maganud naised kisti paljaks, neil aeti juuksed maha, neid määriti tõrvaga ja aeti mööda tänavaid. Saksamaal, Ungaris ja Austrias vägistati naisi miljonite kaupa. Kaugel sellest, et tahvel puhtaks pühkida, võimendusid pärast sõda veelgi kogukondade- ja rahvastevahelised vaidlused, millest paljud pole kadunud tänapäevalgi.

Ka ei tähistanud sõja lõpp uue etnilise harmoonia sündi Euroopas. Mõnes Euroopa osas etnilised pinged hoopis kasvasid. Juute kiusati endiselt taga, nagu see oli olnud ka sõja ajal. Vähemused muutusid kõikjal taas poliitiliseks sihtmärgiks ja mõnes piirkonnas viis see hirmutegudeni, mis olid niisama jäledad kui natside tehtu. Sõjajärgne aeg oli tunnistajaks ka eri rasside kategoriseerimise ja eraldamise loogilisele lõpplahendusele. Aastatel 1945–47 saadeti oma kodumaalt välja kümneid miljoneid mehi, naisi ja lapsi; tegu oli ühe kõige suurema etnilise puhastusega, mida maailm on eales näinud. Seda teemat käsitlevad nn Euroopa imest vaimustujad harva ning mõistetakse seda veelgi harvem: isegi need, kes on kursis sakslaste väljasaatmisega, ei tea tavaliselt teiste vähemuste samasugusest saatusest Ida-Euroopas. Kultuuriline mitmekesisus, mis oli enne sõda ja isegi sõja ajal Euroopa maastiku lahutamatu osa, sai lõpliku surmahoobi alles pärast sõja lõppu.

Et kõigi nende probleemide keskel alustati siiski Euroopa ülesehitamist, muudab selle saavutuse veelgi märkimisväärsemaks. Kuid samamoodi nagu sõja lõppemiseks kulus palju aega, kulus palju aega ka ülesehituse alustamiseks. Inimeste jaoks, kes elasid Euroopa purustatud linnades rusude keskel, olid ühiskonna alustalade taastamisest olulisemad igapäevase hingespüsimise pisiasjad. Nad olid näljased, paljaks riisutud ja kibestunud kannatusaastate pärast, mida olid sunnitud läbi tegema – enne kui neid sai motiveerida alustama ülesehitust, oli neil vaja oma viha välja valada, mõelda ja leinata.

Ka üle Euroopa ametisse astunud uued võimud vajasid enda kehtestamiseks aega. Nende prioriteet ei olnud rusude koristamine, raudteede taastamine ega tehaste taasavamine, vaid lihtsalt esindajate ja volikogude nimetamine igasse riigi osasse. Volikogudel tuli võita rahva usaldus olukorras, kus enamik inimesi oli kuus aastat kestnud organiseeritud metsikuste vältel hakanud suhtuma igasugustesse võimuorganitesse äärmise ettevaatlikkusega. Säärastes oludes oli seaduse ja korra kehtestamine, rääkimata siis ülesehitustöödest, vaid veidi enamat kui asjatu lootus. Üksnes väljastpoolt tulnud agentuuridel – liitlasväed, ÜRO, Punane Rist – oli autoriteeti ja inimjõudu sääraste vägitegude üritamiseks. Nende puudumisel valitses kaos.

*

Seetõttu ei ole vahetult sõjajärgse Euroopa lugu niivõrd ülesehituse ja endise seisukorra taastamise lugu – eeskätt on see anarhiasse laskumise lugu. See on ajalugu, mida pole kunagi korralikult kirjutatud. Kümned suurepärased raamatud kirjeldavad sündmusi teatud riikides – eriti Saksamaal –, kuid seda tehakse üldisema pildi arvel: samad teemad korduvad üha uuesti ja uuesti terves Euroopas. On paar ajalooteost, näiteks Tony Judti „Postwar”, mis heidavad üldisema pilgu maailmajaole tervikuna, kuid seda tehakse hoopis pikemal ajaskaalal ning seetõttu on vahetu sõjajärgse perioodi sündmused surutud kokku vaid paari peatükki. Minu teada ei ole üheski keeles ainsatki raamatut, mis kirjeldaks tervet Euroopat – nii ida kui ka läänt – sellel otsustaval ja heitlikul ajal detailselt.

Käesolev raamat püüab osaliseltki seda olukorda parandada. Erinevalt paljudest teistest ei ürita raamat selgitada, kuidas Euroopa viimaks tuhast tõusis ning püüdis end füüsiliselt, majanduslikult ja moraalselt üles ehitada. See ei keskendu Nürnbergi protsessile ega Marshalli plaanile ega ühelegi teisele katsele sõja löödud haavu ravida. Selle asemel käsitleb teos perioodi enne seda, kui säärased rehabilitatsioonikatsed üldse võimalikuks muutusid – kui suurem osa Euroopast oli endiselt äärmiselt heitlik ning kui väikseimagi provokatsiooni peale võis taas lahvatada vägivald. Mõnes mõttes üritab see teos võimatut – kirjeldada kaost. Selleks valitakse välja kaose eri elemendid ning üritatakse neid siduda ühistesse teemadesse.

Alustan, näidates esimeses osas, mis täpselt oli sõja ajal nii füüsiliselt kui ka moraalselt hävitatud. Ainult siis, kui hoomame täielikult, mis oli kaotatud, suudame mõista järgnenud sündmusi. Teine osa kirjeldab üle Euroopa tuhisenud kättemaksulainet ning teeb oletusi, kuidas seda nähtust poliitilistel eesmärkidel ära kasutati. Kättemaks on raamatu läbiv teema ning selle loogika ja rakendamiseesmärkide mõistmine on oluline, kui soovime aduda sõjajärgse Euroopa õhustikku. Kolmas ja neljas osa näitavad, mis juhtus, kui kättemaksul ja teistel vägivalla vormidel lubati kontrolli alt väljuda. Tagajärjed – etniline puhastus, poliitiline vägivald ja kodusõda olid Euroopa ajaloo ühed kaalukamad sündmused. Väidan, et need olid sisuliselt Teise maailmasõja viimased krambid – ja paljudel juhtudel peaaegu liideteta ühenduslüli külma sõja algusega. Seetõttu katab teos laias laastus aastaid 1944–1949.

Üks mu peamine eesmärk seda raamatut kirjutades oli lüüa lahku kitsalt läänelikust vaatevinklist, mis kipub domineerima enamikus selle perioodi käsitlustes. Aastakümneid keskendusid sõjajärgsest perioodist kõnelevad teosed sündmustele Euroopa lääneosas – peamiselt seetõttu, et info ida kohta polnud isegi Ida-Euroopas suures osas kättesaadav. Alates Nõukogude Liidu ja selle satelliitriikide lagunemisest on info muutunud küll kättesaadavamaks, kuid kipub endiselt olema segane ning avaldatakse üldiselt vaid teadusteostes ja -ajakirjades, sageli ainult algkeeles. Kuigi Poola, Tšehhi või Ungari autorid on teinud ära suure teedrajava töö, on see jäänud kättesaadavaks üksnes poola, tšehhi või ungari keeles. See on jäänud suures osas ka teadlaste pärusmaaks, mis toob mind raamatu teise eesmärgi juurde: elustada sõjajärgne periood laiema lugejaskonna jaoks.

Minu viimane ja ehk kõige tähtsam eesmärk on raiuda tee läbi müütide labürindi, mida on sõjajärgse aja kohta levitatud. Paljud „veresaunad”, mida olen uurinud, pole osutunud lähemal vaatlusel sugugi nii dramaatiliseks, nagu neid tavaliselt kujutatakse. Samamoodi on mõned sõjaõudused maha vaikitud või on need teiste ajaloosündmuste keerises lihtsalt kaduma läinud. Kuigi on ilmselt võimatu tuua päevavalgele täit tõde mõne säärase sündmuse taga, on vähemalt võimalik osa ebatõdesid kõrvaldada.

Minu eriline hirmutis on ülirohke, ebamäärane ja tõendamata statistika, mida seda perioodi puudutavates aruteludes sageli pillutakse. Statistika on tähtis, sest seda kasutatakse sageli poliitilistel eesmärkidel. Mõned riigid liialdavad rutiinselt oma naabrite kuritegudega, kas siis suunamaks tähelepanu kõrvale omaenda kuritegudelt või oma rahvuslike eesmärkide huvides. Kõiksugused erakonnad armastavad liialdada oma rivaalide pattudega ning alahinnata oma liitlaste omi. Ka ajaloolased liialdavad vahel, või lihtsalt valivad kättesaadavate numbrite seast kõige sensatsioonilisemad, et lugu paistaks dramaatilisem. Kuid selle perioodi lood on niigi traagilised – need ei vaja liialdusi. Seetõttu olen üritanud võimaluse korral võtta oma statistika aluseks ametlikud allikad, kui need aga puuduvad või on kahtlased, siis tunnustatud teadusuuringud. Kui statistika on vaieldav, olen pannud põhiteksti enda meelest kõige usaldusväärsema arvu ning märkustesse alternatiivid.

Oleks rumal arvata, et minu katseid täpsuse osas pole võimalik parandada. Ka ei saa see raamat pretendeerida Euroopa „lõpliku” või „kõikehõlmava” sõjajärgse ajaloo tiitlile: teema on selleks liiga ulatuslik. Selle asemel on tegu katsega heita valgust tervet maailma üllatanud ja tihti hirmutanud sündmustele nende jaoks, kes poleks neid muidu ehk kunagi avastanud.

Loodan, et raamat avab debati selle üle, kuidas need sündmused mõjutasid Euroopa maailmajagu selle taassünni kõige valusamatel etappidel ja – kuna täiendavateks uurimistöödeks on ees tohutu tööpõld – õhutab ehk teisi seda valdkonda sügavamalt uurima. Kui minevikku nimetada tundmatuks maaks, siis Euroopa ajaloo perioodis on endiselt tohutu suuri alasid, mida tähistab vaid väljend: „Siin elutsevad lohed.”