Читать книгу Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda - Keith Lowe - Страница 13

Mõni puudumine andis endast mõistagi teravamalt tunda. Kõige nähtavam, eriti Ida-Euroopas, oli juutide puudumine. Londoni sõjaajaloo muuseumi usutluses võttis Tšehhoslovakkias ellu jäänud juudi rahvusest Edith Baneth kokku, kuidas see puudumine on tänapäeval isiklikul tasandil endiselt tuntav:

Mis puudutab perekondi, kelle me kaotasime, siis seda pole võimalik kunagi heastada. Neid ei saa asendada – ka teine ja kolmas põlvkond tunnetavad seda endiselt. Kui on pulmad ja bar mitzvah’d, siis on teiselt poolt kohal ehk viiskümmend või kuuskümmend inimest. Kui minu pojal olid bar mitzvah ja pulmad, polnud perekonda üldse – nii tunnetavad holokausti teine ja kolmas põlvkond, nad tunnevad puudust oma perekonnast. Minu poeg pole kogenud perekonnaelu – seda, kui sul on onud, tädid, vanaemad, vanaisad. Selle koha peal on auk.^[17.]

1945. aastal, kui enamik inimesi luges kokku pereliikmed ja sõpru, kelle nad olid sõjas kaotanud, lugesid juudid kokku neid, kes olid alles. Vahel polnud ainsatki. Berliini juutide mälestusraamatus on üksteise kõrval kirjas tervete suguvõsade surm – alates tillukestest lastest ja lõpetades nende vanavanavanematega. Raamatus on kuus lehekülge Abrahame, üksteist lehekülge Hirsche, kaksteist lehekülge Levysid ja kolmteist lehekülge Wolffe.^[18.] Samasuguseid raamatuid võiks koostada kõigi Euroopa juudikogukondade kohta. Näiteks Victor Breitburg kaotas 1944. aastal Poolas kogu oma suguvõsa. „Mina jäin oma suguvõsa viiekümne neljast liikmest ainsana ellu. Läksin tagasi Łódźi, et näha, kas mul õnnestub üles leida mõni sugulane, kuid kedagi ei olnud.”^[19.]

Kui kõik kaotused kokku liita, ei neela auk, millest rääkis Edith Baneth, mitte üksnes terveid perekondi, vaid ka lausa kogukondi. Poolas ja Ukrainas oli kümneid suuri linnu, kus juudid moodustasid enne sõda märkimisväärse osa elanikkonnast. Näiteks Wiłnos, tänapäeva Leedu pealinnas Vilniuses, elas enne sõda 60 000 – 70 000 juuti. 1945. aasta keskpaigaks oli neist elus ehk umbes kümme protsenti.^[20.] Juudid moodustasid ka kolmandiku Varssavi elanikkonnast – kokku umbes 393 950 inimest –, ent kui Punaarmee 1945. aasta jaanuaris viimaks Varssavi juures Wisła ületas, leidsid nad linnast vaid kakssada juuti. Isegi 1945. aasta lõpuks, kui ellujäänud hakkasid tagasi linna jõudma, ei olnud neid üle viie tuhande.^[21.]

Maapiirkondades läks juudi kogukondadel niisama halvasti. Tohututel maa-aladel Valgevenes Minski ümbruses kahanes juutide osakaal umbes kolmeteistkümnelt protsendilt vaid 0,6 protsendini.^[22.] Volõõnias, ennesõjaaegse Poola põllumajanduslikus kolkas, tapsid sakslased ja nende kohalikud omakaitseüksused 98,5 protsenti juutidest.^[23.] Kokku tapeti Teises maailmasõjas vähemalt 5 750 000 juuti. Tegemist on kõige rängema ja süstemaatilisema genotsiidiga ajaloos.^[24.]

Ent jällegi on säärast statistikat kergem mõista siis, kui hakata ette kujutama, mida see inimlikumas mastaabis tähendada võis. Poolast Drohobyczist pärit Alicia Adams võtab kõnekalt kokku sündmused, mille tunnistajaks ta oli:

Mitte ainult minu vanemad, onud, tädid ja mu vend, vaid ka kõik mu lapsepõlvesõbrad ja inimesed, keda ma lapsena tundsin ning kogu Drohobyczi elanikkond hävitati, umbes 30 000 inimest, kõik lasti maha. Ei tapetud üksnes mu lähemat perekonda, ma nägin kõiki. Ma nägin iga päev, kuidas kedagi tapeti – see oli osa mu lapsepõlvest.^[25.]

Nende juutide jaoks, kes põgenesid või pääsesid eluga, oli Ida-Euroopa mahajäetud kantidesse naasmine ülimalt masendav kogemus. Tuntud Nõukogude kirjanik Vassili Grossman kasvas üles Ukrainas, kuid elas Saksa vägede sissetungi ajal Moskvas. 1943. aasta lõpus rindereporterina naastes avastas ta, et kõik tema sõbrad ja kogu perekond olid hävitatud. Ta oli üks esimesi, kes kirjutas sellest, mida peagi hakati teadma holokausti nime all:

Ukrainas ei ole juute. Mitte kusagil – ei Poltavas, Harkovis, Krementšugis, Borispolis, Jagotinis. Mitte üheski sadadest linnadest või tuhandetest küladest ei näe te väikeste tüdrukute musti pisarais silmi; te ei kuule vana naise valulikku häält; te ei näe näljase imiku tumedaks tõmbunud nägu. Ainult vaikus. Kõik on vaikne. Kogu rahvas on jõhkralt mõrvatud.^[26.]

Koos terve rassi kõrvaldamisega suuremast osast Euroopast läks kaduma ka sajandite jooksul loodud ainulaadne kultuur.

Sellega hävitati iidne käsitöötava, mida anti tuhandetes töökates ja tarkades perekondades edasi ühelt põlvelt teisele. Sellega hävitati igapäevaelu traditsioonid, mida vanaisad andsid edasi lapselastele, sellega hävitati mälestused, leinalaul, rahvaluule, elu oma rõõmude ja muredega, sellega hävitati kodukolded ja surnuaiad, see oli rahva surm, kes oli elanud üle saja aasta ukrainlastega kõrvuti...^[27.]

Juudid olid üks väheseid rahvarühmi, kes jõudsid lähedale mõistmisele, kui üüratu oli see, mis juhtus Euroopas Teise maailmasõja ajal. Tõsiasi, et nad olid välja valitud ja kokku aetud, andis neile ainulaadse vaatevinkli: nad nägid, et massitapmine polnud üksnes kohalik õudus, vaid toimus üle kogu Euroopa. Isegi lapsed mõistsid seda. Näiteks üheteistaastane Celina Lieberman püüdis hoida oma juudi identiteeti elus, ehkki anti Ukrainas 1942. aastal rutuga kristlikusse perre kasulapseks. Ta palus igal õhtul jumalalt vabandust, et oma uute vanematega kirikus käib, sest uskus pühalikult, et on viimane elusolev juut.^[28.]

Kuid isegi kogu selle meeleheite keskel olid ikkagi mõned lootusekübemed. Celina Lieberman ei olnud viimane elusolev juut. Pärast sõja lõppu hakkasid juudid peidust välja tulema isegi kõige ebatõenäolisemates paikades. Leedu, Poola ja Valgevene metsades ja soodes oli ellu jäänud tuhandeid. Veel tuhanded veetsid sõja kaastundlike teiseusuliste keldrites ja pööningutel. Isegi purustatud Varssavis ilmusid juudid rusudest välja nagu piibli Noa, kes astus muutunud maailma kaldale. Nad olid holokausti tulva vastu pidanud, peites end kanalisatsioonis, tunnelites ja spetsiaalselt selleks ehitatud punkrites – omaenda Noa laevades. Kuigi nii ei pruugi tunduda, võib suurim ime olla aga hoopis see, et juute jäi ka koonduslaagrites ellu. Vaatamata natside pingutusele nad tööga tappa ja surnuks näljutada, jäi laagrites ellu umbes 300 000 juuti, kuni liitlased nad 1945. aastal vabastasid. Kokku suutis surmast pääseda umbes 1,6 miljonit Euroopa juuti.^[29.]

Sõda pakkus ka harvu näiteid riikidest, kes käitusid natside tugevale survele vaatamata juutide suhtes auväärselt. Näiteks Taani ei võtnud vastu ühtki juudivastast seadust, ei võõrandanud juutide vara ega vallandanud neid riigiametist. Kui taanlased said teada, et SS kavatseb riigi 7200 juuti kinni võtta, pidasid nad plaane, et saata peaaegu terve kogukond salaja Rootsi.^[30.] Ka itaallased töötasid vastu katsetele juute deporteerida – mitte ainult Itaalias, vaid ka Itaalia vallutatud aladel.^[31.] Kui SS nõudis Bulgaaria 49 000 juudi deporteerimist, olid kuningas, parlament, kirik, intellektuaalid ja põllupidajad sellele ägedalt vastu. Bulgaaria talumehed olevat olnud valmis heitma raudteele, et takistada juutide äraviimist. Seetõttu oli Bulgaaria ainus riik Euroopas, kus juudi kogukond sõja ajal kasvas.^[32.]

Hämmastavaid näiteid on ka inimestest, kes olid juutide päästmise nimel valmis oma eluga riskima. Mõned neist – näiteks Saksa tööstur Oskar Schindler – on hästi tuntud, kuid alates 1953. aastast on Iisraeli riik tunnustanud juutide päästmise eest enam kui 21 700 inimest.^[33.] Mõned neist andsid juutidele varju hoolimata omaenda tugevatest eelarvamustest nende suhtes. Näiteks üks Hollandi vaimulik tunnistas, et tal on juutide suhtes väga tugev vastumeelsus ning et ta peab neid „talumatuteks... meist väga erinevateks, teistsugusteks, teise rassi esindajateks”. Ja ometi oli ta valmis laskma end vahistada ja saata koonduslaagrisse, kuna aitas juutidel natside eest põgeneda. Just säärastest ebatõenäolistest allikatest tekkis sõja ajal ja pärast sõda lootus – mitte ainult juutidele, vaid kõigile eurooplastele.^[34.]