Читать книгу Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda - Keith Lowe - Страница 12

Kui mõistus tõrgub omaks võtmast Euroopa füüsilist hävingut, siis sõja inimkaotuste osas kehtib see veelgi enam. Iga kirjeldus on paratamatult puudulik. Mulle meenub romaanikirjanik Hans Erich Nossacki katse kirjeldada 1943. aasta Hamburgi tuletormi tagajärgi: „Sõites mõttes jälle mööda toda Hamburgi teed, tunnen tungi peatuda ja loobuda. Miks edasi minna? Miks sellest kõigest kirjutada? Kas poleks parem lasta sellel igaveseks unustusehõlma vajuda?”^[1.] Ja ometi, nagu mõistis ka Nossack ise, on pealtnägijate ja ajaloolaste kohus säärased sündmused talletada, isegi kui katsed neile tähendust anda on paratamatult määratud läbi kukkuma.

Säärase ulatusega katastroofe kirjeldades on ajaloolane alati silmitsi vastakate tunnetega. Ühelt poolt võib ta esitada kuiva statistika ja jätta lugeja hooleks ettekujutuse, mis on numbrite taga. Pärast sõda avaldasid valitsused ja abiagentuurid arve konflikti kõikide tahkude kohta alates tapetud sõduritest ja tsiviilisikutest ning lõpetades pommitamise tagajärgedega teatud tööstusharudele. Üle Euroopa valitses ametlik tung mõõta, hinnata, arvestada – võib-olla oli tegemist sama nähtusega, mida Nossack nimetas katseks surnuid numbrite abil pagendada.^[2.]

Teisest küljest tekib kiusatus numbritele üldse käega lüüa ja talletada vaid nende sündmuste tunnistajaks olnud tavaliste inimeste kogemusi. Näiteks Hamburgi tuletormi järel ei vapustanud sakslasi mitte 40 000 surnut, vaid hoopis see, kuidas nad surid. Lood möllavast põrgust, orkaanimõõtu tuulest ja sädemetuisust, mis süütasid inimeste juukseid ja riideid – sellised asjad haaravad kujutlusvõimet hoopis kergemini kui kuivad arvud. Pealegi, nagu inimesed juba tollal mõistsid, ei olnud statistika usaldusväärne. Linnas, kus surnukehad olid rusumägede all, kus osa laipu olid meeletus kuumuses kokku sulanud ja teised täielikult tuhastunud, oli surnute arvu võimatu kindlaks teha. Ükskõik milline tee valida, on võimatu pakkuda enamat kui vaid põgusat pilguheitu sellele, mida säärane katastroof tegelikult tähendab. Tavaajalool pole lihtsalt vahendeid kirjeldamaks seda, mis Nossacki sõnul oli „midagi muud... ülim võõrikus... olemuslikult võimatu”.^[3.]

Mõnes mõttes võib Hamburgi tuletormi näha mikrokosmosena sellest, mis juhtus sõja ajal Euroopas. Nagu mujalgi, muutis pommitamine ka Hamburgi rusuhunnikuks – ja siiski oli linnaosi, mis jäid imeliselt vaikseks ja puutumata. Nagu juhtus paljudes teisteski Euroopa osades, evakueeriti tuletormi järel terved linnaosad, mis jäid pikkadeks aastateks peaaegu hüljatuks. Ja ohvrid, nagu mujalgi, olid eri rahvustest ja kõigilt elualadelt.

Kuid on ka teravaid kontraste selle linna ja ülejäänud Euroopa saatuse vahel. Kui õudne Hamburgi pommitamine ka ei olnud, hukkus selles tegelikult alla kolme protsendi linna elanikkonnast. Sõjaohvrite suhtarv Euroopas tervikuna oli üle kahe korra kõrgem. Otseselt Teise maailmasõja tagajärjel Euroopas hukkunute arv on tõeliselt rabav: kokku 35–40 miljonit inimest.^[4.] See jääb kusagile Poola (35 miljonit) ja Prantsusmaa (42 miljonit) sõjaeelse elanikkonna vahele.^[5.] Või, teisisõnu, sama suur hulk inimesi oleks hukkunud, kui Hamburgi tuletorm oleks kordunud tuhat ööd järjest.

Sõjaohvrite koguarv varjab riigiti tohutuid erinevusi. Näiteks Suurbritannia kaotused, olgugi kohutavad, olid suhteliselt kerged. Teises maailmasõjas sai surma umbes 300 000 britti – umbes kolmandik Esimese maailmasõja ohvritest.^[6.] Hukkus üle poole miljoni prantslase, umbes 210 000 hollandlast, 86 000 belglast ja ligi 310 000 itaallast.^[7.] Seevastu Saksamaa kaotas ligi 4,5 miljonit sõdurit ja 1,5 miljonit tsiviilelanikku. Ainuüksi liitlaste pommirünnakutes sai surma umbes niisama palju Saksa tsiviilisikuid kui kogu sõja jooksul britte, belglasi ja hollandlasi kokku.^[8.]

Ja jälle – mida kaugemale ida poole, seda rohkem oli ohvreid. Kreeka kaotas sõjas umbes 410 000 inimest – see arv ei tundugi oluliselt hullem kui mõnes teises juba mainitud riigis kuni mõelda, et enne sõda elas Kreekas ainult umbes seitse miljonit inimest. Seega sai sõjas surma kuus protsenti kõigist kreeklastest.^[9.] Ungari 450 000 sõjaohvrit tähendas ligi viit protsenti elanikkonnast.^[10.] Jugoslaavias sai surma veidi üle miljoni inimese ehk 6,3 protsenti elanikkonnast.^[11.] Eesti, Läti ja Leedu kaotasid arvatavasti kaheksa kuni üheksa protsenti kogu sõjaeelsest elanikkonnast.^[12.] Riigina olid proportsionaalselt kõige suuremad Poola kaotused: surma sai vähemalt iga kuues poolakas – kokku üle kuue miljoni inimese.^[13.]

Suurim sõjaohvrite absoluutarv oli Nõukogude Liidus: ligikaudu 27 miljonit inimest.^[14.] See hoomamatu number varjab taas tohutu suuri piirkondlikke kõikumisi. Näiteks pole olemas usaldusväärseid andmeid Valgevene või Ukraina kohta, mida tollal ei tunnustatud eraldi riikidena – kuid enamik hinnanguid pakub Ukraina ohvrite arvuks seitse kuni kaheksa miljonit. Kui see arv on tõene, siis võttis sõda iga viienda ukrainlase.^[15.] Valgevene sõjakaotused olid väidetavalt kõige kõrgemad, surma sai veerand elanikkonnast.^[16.]

Praegu, nagu ka 1945. aastal, on peaaegu võimatu hoomata, mida säärane statistika tegelikkuses tähendab, ning kõik katsed neid arve ellu äratada on määratud nurjumisele. Võib öelda, et ohvrite koguarv tähendab peaaegu kuue aasta jooksul üht surma iga viie sekundi järel – kuid midagi säärast pole võimalik ette kujutada. Isegi need, kes sõja üle elasid, kes nägid pealt veresaunu, laibavälju ja surnukehadest tulvil ühishaudu, ei suuda mõista üle Euroopa aset leidnud tapatalgute tõelist ulatust.

Võib-olla ainus võimalus juhtunut ligilähedaseltki mõista on lõpetada katsed kujutleda Euroopat paigana, mida asustavad surnud, ning mõelda sellest kohana, mida iseloomustab puudumine. Peaaegu igaüks, kes oli sõja lõppedes elus, kaotas sõpru või sugulasi. Terved külad ja linnad pühiti maakaardilt ning koos nendega ka elanikud. Suured piirkonnad Euroopas, mis olid kunagi koduks tegusatele kogukondadele, olid nüüd peaaegu täiesti inimtühjad. Sõjajärgse Euroopa õhustikku ei määratlenud surma kohalolek, vaid pigem nende puudumine, kes kunagi olid täitnud Euroopa elutoad, kauplused, tänavad ja turud.

Kahekümne esimese sajandi kaugusest kipume vaatama tagasi sõja lõpule kui pidutsemise ajale. Oleme näinud pilte madrustest, kes suudlevad New Yorgi Times Square’il tüdrukuid, ja igast rahvusest naeratavaid sõdureid kõndimas üksteise käevangus Pariisi Champs Elysées’l. Kuid vaatamata pidustustele, mis sõja lõpus aset leidsid, oli Euroopa tegelikult leinas. Kaotustunne oli nii isiklik kui ka ühiskondlik. Samamoodi nagu Euroopa linnade asemel olid varemed, oli ka perekondade ja kogukondade asemel rida haigutavaid tühimikke.