Читать книгу Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda - Keith Lowe - Страница 17

Üks väheseid asju, mis Euroopat sõja ajal ühendas, oli kõikjal valitsenud nälg. Rahvusvaheline toidukaupade vahetus oli takerdunud kohe sõja alguses ning lakkas täielikult, kui Euroopas hakkasid mõju avaldama erinevad sõjalised blokaadid. Esimesena kadus importpuuvili. Suurbritannias üritati seda naljaga võtta. Köögiviljakaupluste akendele ilmusid sildid „Ei, meil ei ole banaane” ning 1943. aastal algas mängufilm „Millions Like Us” apelsini iroonilise definitsiooniga, nagu ei mäletaks inimesed enam, milline see vili välja nägi. Peaaegu kohe hakkas endast tunda andma ka kohvipuudus. Kohv muutus nii haruldaseks, et inimesed olid asenduseks sunnitud jooma „kohvi”, mida valmistati sigurist, võilillejuurtest või tammetõrudest.

Peagi kadusid ka teised, olulisemad toiduained. Ühe esimesena muutus haruldaseks suhkur, aga ka kergesti riknevad toiduained piim, koor, munad ja värske liha. Vastuseks toidunappusele asuti Suurbritannias, enamikus Mandri-Euroopas ja isegi Ühendriikides toitu normeerima. Toidunappusest ei jäänud puutumata ka neutraalsed riigid: näiteks Hispaanias olid rangelt normeeritud isegi põhitoiduained nagu kartul ja oliiviõli, ning importkaupade vähenemise tõttu pidid Šveitsi inimesed 1944. aastal tarbima 28 protsendi võrra vähem kaloreid kui enne sõda.^[1.] Järgmise viie aasta jooksul tehti munade säilitamiseks neist peaaegu eranditult pulbrit, või asendus margariiniga, piim jäi vaid lastele ning traditsioonilised lamba-, sea- ja veiseliha muutusid nii haruldaseks, et inimesed hakkasid kasvatama oma tagaaias ja maalappidel küülikuid. Võitlus nälja ärahoidmiseks oli niisama tähtis kui lahingud ja sellesse suhtuti niisama tõsiselt.

Esimene riik, kes üle kuristiku ääre kukkus, oli Kreeka. 1942. aasta talvel, vaid kuus kuud pärast teljeriikide vägede sissetungi, nälgis surnuks üle 100 000 inimese. Sõda oli paisanud riigi haldusanarhiasse ning see koos liikumispiirangutega põhjustas toiduainete jaotussüsteemide kokkuvarisemise. Talunikud hakkasid toiduaineid varjama, inflatsioon väljus kontrolli alt ja töötuse tase tõusis taevasse. Avalik kord varises peaaegu täielikult kokku. Paljud ajaloolised on süüdistanud näljahäda vallapäästmises Saksa okupatsioonivägesid, kes rekvireerisid toidulaod, kuid tegelikult rüüstasid ladusid sageli kohalikud, partisanid või sõdurid.^[2.]

Näljahäda põhjustele vaatamata olid tagajärjed kohutavad. Ateenas jaThessalonikis kasvas suremus kolm korda. Mõnel saarel, näiteks Mykonosel, oli suremus tavalisega võrreldes üheksakordne.^[3.] Kreeka 410 000 sõjasurmast olid näljahäda ja sellega seotud probleemid arvatavasti põhjuseks 250 000 korral.^[4.] Olukord muutus nii tõsiseks, et 1942. aasta suvel astusid britid pretsedenditu sammu ja leevendasid blokaadi, et lasta toitu vedavad laevad Kreekasse. Sakslaste ja brittide vahelise kokkuleppega jõudis abi Kreekasse ka ülejäänud sõja vältel ja peaaegu kogu kaootilise perioodi, mis järgnes vabastamisele 1944. aasta lõpus.

Kui Kreekas mõjutas sõda toiduainete kättesaadavust peaaegu kohe, siis Euroopa lääneosas kulus toidunappuse tekkeks rohkem aega. Näiteks Holland tundis näljahäda kõige hullemat mõju alles 1945. aasta talvel. Erinevalt Kreekast ei põhjustanud Hollandi „näljatalve” halduskaos, vaid natside pikaajaline poliitika jätta riik ilma hädavajalikust. Sakslased asusid peaaegu alates saabumisest 1940. aasta mais rekvireerima kõike: metalli, riideid, kangaid, jalgrattaid, toitu ja kariloomi. Terved tehased demonteeriti ja veeti Saksamaale. Holland oli alati sõltunud toiduainete ja loomasööda sisseveost, kuid 1940. aastal see lakkas, mistõttu pidi riik toime tulema selle vähesega, mis rekvireerimistest alles jäi. Kartul ja leib olid kogu sõja vältel rangelt normeeritud ning inimesed pidid täiendama oma toidulauda suhkrupeedi ja isegi tulbisibulatega.^[5.]

1944. aasta maiks oli olukord meeleheitlik. Hollandist saabuvad teated hoiatasid katastroofi eest, kui riiki peatselt ei vabastata. Taas leevendasid britid blokaadi, et abi läbi lasta, kuid ainult piiratud ulatuses. Churchill uskus, et regulaarne toiduabi jõuaks lihtsalt sakslaste kätte, ja Briti relvajõudude juhid kartsid, et Saksa sõjalaevastik kasutab nende abilaevu teejuhtidena läbi Hollandi mineeritud rannikuvete. Nii oli Hollandi rahvas sunnitud vabastamist ootama ja nälgima.^[6.]

Selleks ajaks kui liitlased viimaks 1945. aasta mais Hollandi lääneossa tungisid, kannatas 100 000 – 150 000 hollandlast näljatursete käes.^[7.] Hollandi päästis Kreeka mõõtmetes katastroofist vaid sõja lõpp ning abi jõudmine riiki. Ent tuhandete inimeste jaoks oli juba hilja. Amsterdami saabunud ajakirjanikud kirjeldasid linna hiigelsuure koonduslaagrina, mille õudusi võis võrrelda Belseni ja Buchenwaldiga.^[8.] Ainuüksi Amsterdamis suri nälga või sellega seotud haigustesse üle 5000 inimese. Kogu Hollandis nõudis näljahäda 16 000 – 20 000 ohvrit.^[9.]

Natsid ei näljutanud Hollandit siiski puhtast pahatahtlikkusest. Võrreldes teiste rahvastega suhtusid natsid tegelikult üsna hästi hollandlastesse, keda nad pidasid germaani rahvaks. Hollandlasi tuli vaid „germaani kogukonda tagasi juhtida”.^[10.] Probleem oli selles, et ka Saksamaal endal oli toiduga tõsiseid raskusi. Juba enne sõda leidis Saksamaa võimuladvik, et riigi toiduainete tootmine on kriisis.^[11.] 1942. aasta alguseks olid viljavarud otsakorral, sigade arv söödanappuse tõttu kahanenud veerandi võrra ning vähendatud oli nii leiva- kui ka lihanormi.^[12.] Isegi 1943. aasta rekordsaak ei suutnud kriisi ära hoida ning kuigi norme ajutiselt tõsteti, jätkus nende vähendamine õige pea uuesti.

Et saada pisut aimu, millise probleemiga Saksamaa silmitsi seisis, tuleb arvestada inimeste kalorivajadust. Keskmine täiskasvanu vajab päevas tervena püsimiseks umbes 2500 kalorit, veelgi rohkem, kui ta teeb rasket füüsilist tööd. Oluline on see, et kui soovitakse vältida näljaga seotud haigusi nagu tursed, ei saa kalorihulka katta üksnes süsivesikutega – toidusedel peab sisaldama ka vitamiine värskest köögiviljast, valke ja rasva. Sõja algul tarbisid Saksa tsiviilelanikud keskmiselt 2570 kalorit päevas. Järgmisel aastal langes see 2445 kalorini, 1943. aastal 2078 kalorini ja sõja lõpuks 1412 kalorini.^[13.] „Nälg koputab igale uksele,” kirjutas üks Saksa koduperenaine 1945. aasta veebruaris. „Uutest normikaartidest peab piisama nelja nädala asemel viieks ning keegi ei tea, kas neid üldse välja antakse. Loeme iga päev kartulid välja – igaühele viis väikest kartulit, ja leiba napib üha enam. Me muutume kõhnemaks ja kõhnemaks, meil on aina külmem ja külmem ning me oleme üha näljasemad.”^[14.]

Et vältida omaenda rahva nälgimist, rüüstasid natsid okupeeritud alasid. Juba 1941. aastal vähendati Norra ja Tšehhoslovakkia „tavatarbijate” ametlikku päevanormi umbes 1600 ning Belgias ja Prantsusmaal lausa 1300 kalorini.^[15.] Nende maade kohalik elanikkond päästis end aeglasest näljasurmast vaid musta turu abil. Hollandi olukord ei erinenud kuigivõrd olukorrast Belgias või Prantsusmaal: peamine vahe seisnes selles, et Holland vabastati üheksa kuud hiljem. Näljahäda puhkes seetõttu, et viimaks oli isegi must turg end ammendanud ning Wehrmachti põletatud maa taktika oli hävitanud üleujutuste tõttu üle kahekümne protsendi riigi põllumaadest. Sõja lõpuks oli ametlik päevane toiduratsioon okupeeritud Hollandis vaid 400 kalorit – see oli pool Belseni koonduslaagri vangide päevanormist. Rotterdamis sai toit täiesti otsa.^[16.]

Nagu sõja muidki tahke, said Reichi idapoolsed dominioonid ka toidupuudust okupeeritud läänealadest hulga karmimalt tunda. Kui Ateenas elanud noor ameeriklane küsitles Saksa sõdureid Kreeka raske toiduolukorra osas, sai ta vastuseks: „Te pole veel midagi näinud; Poolas sureb iga päev nälga 600 inimest.”^[17.] Kui Hollandis ja Kreekas oli toidunappus pelgalt sõja sümptom, siis Ida-Euroopas oli see üks Saksamaa põhirelv. Natsidel polnud vähimatki kavatsust toita Euroopa slaavi rahvaid. Peaaegu algusest peale oli neil plaan nad teadlikult surnuks näljutada.

Poolasse ja Nõukogude Liitu tungimise eesmärk oli vabastada eluruumi Saksa asunikele ning hankida põllumaad ülejäänud Reichi ja eriti Saksamaa varustamiseks toiduga. Algse idaalade plaani, Generalplan Ost’i kohaselt tuli üle 80 protsendi Poola elanikkonnast nende maadelt välja saata, sama saatus pidi ootama 64 protsenti ukrainlastest ja 75 protsenti valgevenelastest. Ent 1942. aasta lõpuks surus osa natside võimuladvikust peale kogu rahvastiku hävitamist – see ei puudutanud ainult juute, vaid ka poolakaid ja ukrainlasi.^[18.] Peamine relv selles sihipärases genotsiidis, mille ambitsioonikuse kõrval mõjunuks holokaust kääbusena, oli nälg.

Ida-Euroopa näljutamine sai alguse Poolas. 1940. aasta algul oli Poola suurlinnades päevane kalorinorm veidi üle 600 kalori, kuigi hiljem seda tõsteti, kuna natsid mõistsid, et vajavad Poola tööjõudu.^[19.] Konflikti laienedes ida poole muutus tsiviilelanike näljutamine aina hullemaks. Nõukogude Liitu tungimise järel nõudsid natside sõjaplaneerijad, et armee peaks ennast ära toitma, rekvireerides kogu kohaliku toidukraami ning lõpetades täielikult Ukraina linnade varustamise. Kõik sel viisil kogutud ülejäägid oli plaanis saata Saksamaale – Kiiev, Harkov ja Dnepropetrovsk oleksid samal ajal nälga jäetud. Seda plaani koostades rääkisid sõjaväeametnikud avalikult 20–30 miljonist tõenäolisest näljasurmast.^[20.] Meelt heitev elanikkond oli sunnitud hankima toitu mustalt turult ning sageli tuli selle leidmiseks läbida sadu kilomeetreid.^[21.] Maainimesed olid üldiselt paremas seisukorras kui linnarahvas. Näiteks arvatakse, et ainuüksi Harkovis suri nälga 70 000 – 80 000 inimest.^[22.]

Lõpuks natside plaan idaalad surnuks näljutada peatati või see vähemalt aeglustus, sest majanduslikult polnud mõttekas lasta nii paljudel töövõimelistel inimestel surra, kui Reichil nappis tööjõudu. Pealegi polnud plaani võimalik ellu viia. Ukraina linnade toiduvarusid ei saanud lihtsalt ära lõigata, linnaelanikke ei saanud takistada maale põgenemast ning musta turgu – mis hoidis üle Euroopa sõna otseses mõttes hinges kümneid miljoneid inimesi – oli võimatu kontrollida. Kuid nende jaoks, kes ei saanud sõita sinna, kus oli toit, oli nälg vältimatu. 1941. aasta talvel õnnestus Saksa armeel näljutada surnuks 1,3 – 1,65 miljonit Nõukogude sõjavangi. Arvatakse, et getodes suri juba enne massitapmiste algust nälga kümneid tuhandeid juute. Leningradi 900-päevase blokaadi ajal suri nälga ja näljaga seotud haigustesse umbes 641 000 linnaelanikku. Ainuüksi selles linnas võttis näljasurm peaaegu kaks korda rohkem inimelusid kui Kreeka näljahäda.^[23.][24.]

Võinuks arvata, et pärast sõja lõppu läheb toiduga lihtsamaks, kuid paljudes paikades muutus asi tegelikult veelgi hullemaks. Rahu väljakuulutamisele järgnenud kuudel üritasid liitlased meeleheitlikult ja edutult Euroopa miljoneid nälgivaid inimesi toita. Nagu olen juba maininud, kahanes normaalne igapäevane toidunorm Saksamaal sõja lõppedes peaaegu 1400 kalorini; 1945. aasta septembriks oli see Saksamaa Briti tsoonis langenud 1224 kalorini ning järgmise aasta märtsis oli norm vaid 1014 kalorit. Prantsuse tsoonis langes ametlik norm 1945. aasta lõpus alla tuhande kalori ja püsis seal järgmised kuus kuud.^[25.][26.]

Ülejäänud Euroopas polnud tingimused paremad ja paljudes paikades oli veelgi hullem. Aasta pärast Itaalia lõunaosa vabastamist, kui riiki oli voolanud saja miljoni dollari ulatuses abi, mässasid koduperenaised Roomas ikka veel toiduainete hindade pärast ning 1944. aasta detsembris korraldati protestiks toidunappuse vastu „näljamarss”.^[27.] Viinis oli ametlik toidunorm suurema osa 1945. aastast 800 kalori ringis. Budapestis langes norm detsembriks vaid 556 kalorini päevas.^[28.] Endisel Ida-Preisimaal sõid inimesed tee äärest leitud surnud koeri.^[29.] Berliinis nähti lapsi pargist toiduks rohtu korjamas ning Napolis varastati akvaariumist söögiks kõik troopilised kalad.^[30.] Sügava ja ulatusliku alatoitumise tagajärjel puhkesid kogu Mandri-Euroopas haigused. Euroopa lõunaossa naasis malaaria ja peaaegu kõikjale tuberkuloos. Rumeenias kasvas pellagra ehk karenahksuse juhtude arv 250 protsendi võrra – veel üks alatoitumisega seostatud haigus.^[31.]

Probleem ei seisnenud üksnes selles, et valitses ülemaailmne toidunappus, vaid ka selles, et seda vähestki ei suudetud korralikult jaotada. Kuue sõja-aasta järel oli Euroopa transporditaristu varemeis. Enne kui oli võimalik asuda tõhusalt Euroopa linnadesse toitu toimetama, tuli taastada raudteevõrk, parandada teed ning ehitada uuesti üles kaubalaevastik. Niisama oluline oli avaliku korra taastamine. Mõnes Euroopa piirkonnas rööviti toiduained niipea, kui need saabusid, ning abiagentuuridel polnud võimalik jagada elutähtsaid varusid välja seal, kus neid kõige enam vajati.