Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. II köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 25

601

¾ tundi hiljaks jäi banketile, kus tema see piduperemees ise oli ja pidi kylalisi vastu võtma, teiseks vaevalt lauda istunud, hakkas Pen-klubi juhatuse nimel „kõnet“ pidama, millest yks asjaosaline oli aru saand ainult kolm sõna – Hindenburg, Ludendorff, Mussolini. Pidul viibivad kirjanikud kiskund ahastusest juukseid pääst ja viimati saa-dud pudrutava kõnemehe frakisabast kinni haarata ja mees istuli kis-kuda, ilukõne fontaan sulet siis hurraa-korkidega... Hiljem kukkund ta juba yhes tooliga pikali. – Kui siis ma Tartu vaksali vastu läksin, aimasin K.-B. rõõmu, mille ta avaldas oma senisest adjudandist va-banemise puhul, kes talle ka vagunis kannul oli, kuigi K. oli palund, et keegi teine teda Tartu saadaks või et ta võiks sinna yksi sõita... Kui Tartus Oksfordi kangelane1350 silmapiirilt eraldeti, oli K.-B. veel Tallinnas seda tänumeelega mäletand. Nii olid need lood. Tartus aga veetsid siinsed mehed ysna mõnusaid tunde selle mõnusa mehega, kes end tundis nagu oma õiges miljöös, kuna Tallinnas tahet teda nii väga diplomaatlikult kohelda. Niisuguste isiklikkude tutvuste kaudu as-tub nagu kogu võõras kirjandusmaailm ligemale, oled huvitet sellest. Kui mitte enam, siis seegi on tulus, sellest jatkub. K.-B. kirjanduslik pale hakkab nyyd selguma, kus olen lugend läbi ta „Kindral Barczi“ ja mõned novellid: närvlik, vahel huvitavaid pilte pilduv lause, eks-pressionistlik, katkendlik nagu midagi Heinrich Manni taolist; silma rohkem liikumise, teo jaoks, kui kirjeldusele, meeleolule; tung liht-susele – jah sellest ta kõneles oma aulakõnes, tung selgusele, – see on aga talle raffineeritus, on palavikus inimesele klaas vett. Sest oma olemuselt on ta siiski barokk. – Huvitav on tema romaanist taga-si tulla meie romaanikirjandusele: sääl kõik kondenseerit tegu, meil – kirjeldus-maastik-meeleolu-unistus.

Tema siinolu paar päeva ja kirjandusnädal võttis siiski mu ajast niipalju ära, et pärast kahekordse intensiivsusega pidin „Loomingu“ kallale asuma. Ja see on mu aja söönd. Ses kiiremas tempos ei saand aega isegi vihastada kõige selle saasta yle, mis meiesugune kaela sai kyll ajalehtedes, kyll miitinguil. Ka suur L. andis oma paar sarvelööki nii Sulle, kui mulle.1351 Vana arm ei roosteta... Vaene mees: mitte ei anna andeks mulle mõned mu noorepõlve patud! Aga ka Marta

1350 Oxfordis õppinud Ants Oras.

1351 Eduard Laamanni kirjutis: L, „Loomingu“ kriis ja loomingu kriis. – Vaba Maa 2. III 1930, nr 52.