Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. II köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 27

603

aurava & lehkava mustuse? Otse kohutavad mülkad!). Kandsin ette ka värsi, ja siis tilistas meie helikunsti-selts oma kurba kannelt, – sõ-naga: oli nagu mingisugune matusetalitus norus peielistega, kuigi elav aplaus dissonantsina sekka lõikas.

Järgmise nr-ina oli paar päeva hiljem Hubeli kodukäijalik kõne vaielusõhtu avangul. Et tal julgus puudus enda nimel kõnelda, siis kut-sus ta Koidula vaimu välja, ja selle naise suu kaudu algas siis too spi-ritistlik seanss. Meedium oli siiski kaunis tagasihoidlik & müksusi tuli üsna diskreedilt: kõik, mis arvab K. meie tänapäeva kirjandusest & luulest. Pidin küll lõppeks järelküsimuse esitama, – et mis siis K. õige Metsanurgast arvab, – aga ei tahtnud oma juuresolu sellega paljasta-da. Hubel kaebas veel, et, kahjuks, pole tal ühtegi tuttavat, ega sõpra Pärnus, et sellepärast tulnudki tal piirduda K. intervjuuga. Vaielused ise kaldusid hoopis rappa, ega saanudki neist asja. Oli haruldaselt kõle õhtu. Täna (alles!) lõpeb siis kõik see kirjandusnädala kurbmäng kohtumõistmisega „Vaeste-patuste alevi“ tegelaste üle. Sääl võib nal-ja saada, kuna koosseis võhikuist. Nõnda on siis kogu see hariduslii-du töö lõppend fiaskoga, kui mitte skandaaliga, millele lisandus veel Orase jant välisilma salmis. Imelikul viisil vaigitakse veel sellest, – aga eks ole juba nii, et iga tõeliselt inetu & must asi imponeerib neegrite ringkondele. Poleks uskunud sarnaste O’se võimetesse! K.-B. & Hubeli suudlus tundus mulle sarnasena, et needki h–rad kained polnud! Kas on üldse võimalik Hubelit suudelda kainelt? Prr! Ei need slaavi kom-bed mind huvita! Ei tea, mis daamid selle kohta ütlevad?

*

Nüüd pajatan oma isiklisist asjust. Mu ninakoopa põletik oli kord veidi parem, aga nüüd, – niiskete ilmade saabudes, on asi üsna täbar: käin nagu läbinuiatud, või poksitud, – pää raske, kumisev & kohisev. Mõttedki jooksevad kuidagi pinnaliselt, et kas või laula: „mets kohi-seb, ja pilved jooksvad ruttu“. Pean oma töö mõneks ajaks likvidee-rima ja põgenema kuhugi päiksesse. Pikemaks ajaks pole võimalik, kuna raha vabaks ei saa, ja teiseks: aeg jääb enne suve hooaega lühi-keseks. Katsun end siis ravida ja ka puhkus on hädavajalik, kuigi tun-nen, et kogu mu viimasaja väsimus & osaline depressioon tingit mu haigusest, mis pikemat aega latentsel kujul minus pesitsenud. Arvan, et umbes 2–3 nädala pärast siit kaon, – siis alustab uus majaperemees