Читать книгу Abiks lugejale - Koostanud Vidrik Ormusson - Страница 10

Algus on Vikipeedia andmetel protsessi või asja ajaline, ruumiline, loogiline või muus suhtes võetud esimene ots. Näiteks universumi alguseks peetakse tänapäeval Suurt Pauku. Mis oli enne seda, selle kohta ei osata või ei taheta midagi selget öelda. Usundites jutustab algusest loomislugu. Ruumilisest algusest saab rääkida näiteks niidi ja tänava puhul.

Preestrid kõnelesid rahvale: „Kõigepealt lõi suur vaim Achaman ülikud, achimencey’d, ja andis neile kõik maailma kitsed. Pärast ülikuid lõi Achaman lihtrahva, achicaxna’d. See noorem sugu hakkas enesele ka kitsi tahtma, aga kõigekõrgem vastas, et rahvas on määratud ülikuid teenima ja talle pole vaja mingisugust omandit.”

— Alexander von Humboldt „Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel”

Ärge lootke, et hakkan teile seletama, kuidas ma ilmale tulin ja mis ma titepõlves tegin. Hakkan pihta pigem sealtmaalt, kuidas ma hiljaaegu vähile läksin ja mis kõik sel ööl jõe ääres juhtus.

— Andres Ehin „Rummu Jüri mälestused”

Kõik, mis on raske, ei pruugi veel algus olla.

— Arno Winter „Sodila”

Mina olen mõndagi rasket asja oma eluajal läbi katsunud, aga üks neist kõige raskematest oli mul ikka hommikul soojast voodist väljapugemine Saksamaa talvel.

— Eduard Bornhöhe „Jutud ja reisikirjad”

Siis hakkas mu südames koitma aimdus sellest suurest ülesandest, milleks saatus mind on valinud.

— Eduard Nipmann „HTG album 1933”

Üksikasju seletada pole mul praegu aega, ja pealegi on siin hulgas tainapäid, kes sellest aru ei saaks. Seepärast asume kohe praktika juurde.

— Eerik Laidsaar „Noorsõdur Pension”

„Ma sündisin vaeste, kuid ausate vanemate pojana,” alustas professor Quetch. „Mu isa oli kõvasti tööd rabav Aberdiinia terjer ja ema suursuguse sugupuuga Šoti terjer.”

— Hugh Lofting „Doktor Dolittle’i aed”

Vaid on ikka ainult sedasama meelde tuletada, et noor mees, kes läheb istutama oma esimest puud Issanda viinamäele, peab teadma, mis Jehoova tema vanematele on ütelnud: „Ja palehigi sees peate teie oma leiba sööma.”

— Jaan Kross „Kolme katku vahel” III

Ta [Iisak Kivirähk] alustas ikka, olgu tükk mis tahes, ühte moodi: „Ja Jeesus ütles” ehk „See sündis sellel ajal”.

— Jaan Lattik „Kui meil veel püksa ei olnud”

Kui palju aega oled sa [onu Artur] raisanud tühja-tähja peale. Aga nüüd on sellel lõpp. Nüüdsest peale hakkad sa uueks inimeseks. Võib-olla mitte väga kauaks – üle jõu kohustusi pole uisapäisa ka mõtet võtta.

— Jaan Rannap „Jefreitor Jõmm”

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma [Agu Sihvka] jälle alustama sellest, kui meie klassi tuli uus õpilane Mart Obukakk, kes oskab hästi parmu häält teha.

— Jaan Rannap „Koolilood”

Pärast hüüdeid „Mis seal lahti on?”, „Seis!”, „Pea kinni!”, „Ah sind vanasarvikut!” sööstsid kõik tohuvabohusse.

— Jordan Radičkov „Püssirohuaabits”

See oli kahekümnenda aastasaja viimastel päevadel, kui üks vankrekoormatäis kolu, mida eest sikutas üks setukas ja tagant lükkas üks lollakas, Sõpruse puiesteel Lepistiku peatuse juures kinni pidas. Mees vankri taga sirutas selga, tegi käega laia kaare ümberringi ja ütles: „No näed, Krõõt – siin ta on, see Mustamäe, kuhu me oleme kahetoalise korteri üürinud. Siin saab olema meie elu ja armastus, siin sünnivad meie lapsed ja siin poob meie sulane Juss ennast kööki ülesse!” Aga koorma otsas kössitav suurrätikusse mässitud naisekont ei öelnud midagi, ohkas vaid.

— Mart Juur „Arkaadi A.”

Loo enda alguseks võib pidada hetke, kui sedavõrd tige ja nukker Šura, kui üldse võib olla madrus, kelle elusa keha küljest rebiti ära juba täielikult valmisolev ja armastatud tütarlaps, otsustas juua õlut. Raha oli tal järele jäänud, kui arvestada raudteejaama kioski kõrgemaid hindu, täpselt ühe pudeli Baltika nr 3 jagu.

— Mihhail Veller „Nulltund”

Juba tema [Mihkel Smeljanski] välimus, hääl ja iga liigutus reetsid tõsiasja, et ilmale ei ole tulnud mitte tavaline inimene. Kogu Eestimaa läänerannik ja Matsalu lahe ümbrus valmistus tervitama oma suurt poega.

— Mihkel Smeljanski ja Jüri Vlassov „Kuldne Trio: ausalt ja avameelselt”

Olen tähele pannud, et kui inimene peab ärritusseisundis lahendama mõne tähtsa ja keerulise probleemi, siis on parim kõigepealt pesta jalgu Kölni veega …

— Mika Waltari „Imeline Joosef”

AVE SOL! ärkas silmviburlane haigutas lõuapoolikud paigast nägi veepinnal inimese hulpivat varju kui palju aju ja lihaseid ah mis siis küll saab kui jõudu ja mõistust mõlemaid on vajaka

— Nikolai Baturin „Kuningaonni kuningas”

Kui mina [Eero Tosman] sündisin [---], kaotas ema närvid ja hakkas karjuma: „Appi, appi, jälle munad!”, nii et ämmaemand pillas mu kolm korda käest, aga püüdis kinni ainult kaks korda, väidab Tuomas, aga ta muidugi valetab nagu alati.

— Tuula Kallioniemi „Andke tuld, Tosmanid!”

Maailmas oli tühjus. Siis ilmus mereavarustele Imbi. Kust ta sinna ühtäkki sattus, selle kohta polnud ka õpetaja seletust andnud. Igatahes oskas Imbi ujuda, koguni selili, nagu ma koolipõlvest mäletasin. Ja siis tuligi sõtkas – parti, pisku lindu –, kuigi maailmas pidi tühjus valitsema, ja munes Imbi sülle muna. [---] Ja kuigi tundub uskumatu, et muna võis puruneda lainetel hõljuva neiu sülest vette veeredes, see siiski purunes, ja nii sai maailm alguse.

— Yrjö Kokko „Ungelo tare”