Читать книгу Abiks lugejale - Koostanud Vidrik Ormusson - Страница 8

Küpses eas Vidrik veetis oma lohutuid sügis- ja talveõhtuid sageli raamatute seltsis. Kord meenus talle uuesti õpetaja ammune soovitus pidada lugemispäevikut. Et kooliaegsed päevikud olid lootusetult kadunud, uuris ta meenutuseks Sigrid Mallese ja Ann Aruvee teost „Lugemispäevik 1.−4. klassile” I osa. Sealt selgus, et „päevik jääb toredaks mälestuseks. Kui vaja, saab sealt ka hiljem raamatute kohta infot, lisaks on hinnalised joonistused”.

Vidrik moodustas oma vabavaralise tekstitöötlusprogrammi abil pisukese tabeli. Sinna asus ta koduse raamatukogu toel sisse toksima mälestusväärseid (eelkõige enesehinnangut ning elutaju tõstvaid) lõike. Aimust, et neist saab hiljem osa ka progressiivsem osa eesti rahvast, siis veel polnud. Et Vidriku kunstilistesse võimetesse olid õpetajad koolis suhtunud vähemalt sama kriitiliselt kui käekirja ilusse, otsustas ta esialgu joonistustest loobuda.

Esmalt langesid saagiks laste- ja seiklusjutud, hiljem aga ülejäänud eepika, lüürika ning dramaatika. Kärsituse tõttu jäid ümberjutustused tegemata ning omapoolsed hinnangudki andmata. Sestap osutus uus kollektsioon välistunnuste järgi pigem tsitaadikoguks kui lugemispäevikuks. Kuid peagi selgus, et mitte tüüpiliseks. Väidetavalt olemasolevatest suurimast eestikeelsest tsitaadikogust (http://www.tsitaat.com) avastas Vidrik omaenda koguga ühiseid autoreid küll tervelt 40, täpselt samu tsitaate aga kõigest kaks. Üks neist Jerome K. Jerome’ilt pärit lõik, kus käib kibe vaidlus selle üle, kas William Harris tohib jõematka ajal supelda. Teine Martti Larnilt, kus arutletakse inimeste ja Jumala üksteisesse uskumise üle. Samas tõdes Vidrik, et tsitaat.com nimetab end parimaks eestikeelseks online-tsitaadikoguks, kuid tugineb seejuures peaaegu ainult vaimuelu iseloomustavatele väljavõtetele. Täiesti esindamata on näiteks inimeste eluolu, hobid, maailma eri paigad, rahvad, eluslooduse mitmekesisus. Ka puhtvaimsetest teemadest pole kasvõi tondimaailma või bürokraatia kohta eriti midagi. Miks tsitaat.com üldse tsitaate kogub, ei selgu. Teine tsitaatide teema arvamusliider, Chambersi ja Klavora „Suur tsitaadiraamat” (2011) pakub oma sõnul üle 1500 innustava ütluse igaks puhuks. Tegelikult teeb ta seda ainult kolmel teemal: elu, ärimaailm ja sport. Lloydi ja Mitchinsoni „Kogumik teravmeelseid tsitaate” (2014) sisaldab oma sõnul teravmeelseid ütlusi, vingeid naljatlusi, pentsikuid tähelepanekuid ning südamlikke tõde ja ilu puudutavaid mõtteavaldusi. Vidriku hinnangul osutusid sellest loetelust osaliselt tõeseks ainult kaks viimast väidet. Kogumik „Naised teavad kõike!” (2006) lubab 3241 tsitaati, teravmeelsust ja nutikat märkust. Tsitaate seal tõesti leidub, paraku andis tükk aega otsida teravmeelsust ja nutikust. Parem polnud lugu „Tsitaadiraamatuga” (2001).

Kokkuvõttes osutus teemade valik senistes suurtes tsitaadikogudes (väikestest kõnelemata) tugevasti kallutatuks. Tundus, et paljusid olulisi eluvaldkondi ignoreeritakse sihilikult. Eks enamik sääraseid kogusid ole teistest keeltest tõlgitud ega arvesta Eesti olusid. Ebaproportsionaalselt paljud tekstid pärinevad vahemerelisest kliimavööndist ning kas vanemast raua- või koguni pronksiajast. Tegelik häda seisneb muidugi selles, et säärase materjali lugejaskonna maailmapilt jääb haletsusväärselt lünklikuks.

Vidrik tõdes, et välistunnuste järgi võiks paljusid tema väljakirjutisi liigitada ka aforismideks ehk mõtteteradeks. Aforism on definitsiooni kohaselt efektselt sõnastatud üldistav elutarkus, üllatav väärtusotsustus, mis ei tõesta ega argumenteeri, vaid mõjub vaimukuse ja originaalsusega. Kuid Heiki Raudla (1999, 2016) ja Vello Lääne (2008) paksude aforismikogumike inspekteerimisel selgus, et nood sisaldavad peamiselt samalaadseid väljendeid nagu ülalkirjeldatud tsitaadikogud. Jäi mulje, et tsiteerida võibki ainult aforisme või neid meenutavat materjali. Ka Vello Lään ise tunnistab, et tsitaat (quotation) on inglise keeles sama mis aforism. Seega süvenes kahtlus, et Ormussoni tsitaadid, hoolimata nende elutarkusest, üllatuslikkusest ning originaalsusest, ei pruugigi olla õiged aforismid.

Edasisel analüüsil täheldas Vidrik, et miniatuuridest (lühike, täpse sõnastusega proosa-väikevorm) erinevad paljud tema väljakirjutised rõhutatult lüürilise meeleolu puudumise poolest, anekdootidest (lühike vaimukas naljalugu) aga puändi ja süžee puudumise poolest. Anekdootidele omaseid karaktereid ning tegevuse aega ja kohta Vidriku tekstides sageli polegi. Rääkimata sellest, et need kuuluksid vanasõnade, kõnekäändude, mõistatuste või valmide hulka.

Tüüpilises mõistes pole tegemist ka lugemiku ehk õppeotstarbeliste tekstide koguga. Selgeks ühiseks jooneks tõelise lugemikuga on mõlema kasutatavus keeleõppes, eriti algõpetuse juures lugema õppimisel.

Lõpuks loobus Vidrik oma väljavõtete pressimisest seni tuntud kirjanduslike väikevormide raamidesse. Parema puudumisel otsustas ta neid noppeid endiselt nimetada tsitaatideks. Koos võetult moodustavad nad aga antoloogia ehk valitud tekstide kogu – koostaja hinnangul teatavat valdkonda kõige paremini esindava valimi.