Читать книгу Abiks lugejale - Koostanud Vidrik Ormusson - Страница 7

Vaevalt jõudis klassikollektiiv lugemisega kuidagimoodi harjuda, kui hakati nõudma kirjaoskust, ning mida tuli näidata mitte klotside, vaid pliiatsi või täitesulepeaga. Pastakaid ja vildikaid tollal veel polnud, nutikaid ega läpakaid ammugi mitte. Plärakaid tekitavaid lihtsulepäid, mida iga paari sõna järel tindipotti kasta, õnneks enam mitte. Erinevalt lugemisoskusest jäi Vidriku käekiri õpetajate meelest täiuslikkusest kaugele. Veidi leevendas masendust see, et pinginaaber vaevles sama häda küüsis.

Kirjatöös edasijõudnuid ergutati sisse seadma lugemispäevikut. See pidi sisaldama ilukirjanduslike teoste ümberjutustusi koos omapoolsete hinnangutega. Ühtlasi soovitati joonistada raamatu tegevuse kohta asjakohaseid pilte ning lisada katkendeid ehk tsitaate – sõnasõnalisi väljavõtteid tekstist koos viitega autorile või allikale. Väljendusrikastel indiviididel avanes siitpeale ootamatuid eneseteostuslikke võimalusi. Kes soovis oma lugemusega kelkida, tegi päeviku võimalikult mahuka. Kuid näiteks klassi kõige pisema, ehkki sugugi mitte kõige juhmima poisi päevik koosnes peaaegu ainult pealkirjadest. Omapoolne hinnangki oli tal igale asjale alati sama: „Tore raamat.”

Õpetaja meelest pidi refereeritav kirjandus pärinema eelkõige naisautoritelt, soovitavalt luuletustest (näiteks kogumikest „Oakene”, „Kubujuss” jms). Vidrik säärast diskrimineerimist ei talunud. Tema sikutas avalikkuse ette nii soovitavaid, ebasoovitavaid kui ka ebamäärase staatusega teoseid. Tegelaste hulgas promeneerisid näiteks Baškiiri kolhoosiesimehe poeg Biktimir Sõntimerov, Kasahhi kalur Bekše Balganijazov ning Karakalpaki külapoiss Turdõmurat. Rääkimata lugematutest Petjadest, Katjadest ja Vitjadest, paljudest Vanjadest ja Tanjadest, arvukatest Leenadest ja Genadest, rohketest Ljusjadest ja Vasjadest, sagedastest Mišadest, Grišadest, Mašadest, Sašadest, Pašadest, Natašadest ja Aljošadest, peale selle veel Koljadest, Toljadest, Oljadest ja Galjadest, kuid kindlasti ka Borjadest, Volodjadest ja Serjožadest. Päevikute pidamine lõppes, kui nende eest enam hindeid ei pandud.