Читать книгу Abiks lugejale - Koostanud Vidrik Ormusson - Страница 6

Demokraatiavaesel ajal sunniti Eestis koolilapsi kohe esimesest klassist alates lugemisoskust omandama. Lugemine on teatavasti kirjaliku teksti jälgimine ning selle tähenduse lahtimõtestamine. Üheks asjakohaseks õppevahendiks oli nn liikuv aabits. See koosnes kahest servapidi ühendatud papitükist, mille sisekülgedele olid kinnitatud tsellofaanist ribad. Ribade vahele tuli sõnade moodustamiseks torgata pisikesi trükitähtedega lipakaid. Tähtede jaoks ettenähtud paber oli paraku pehme ja määrdus kergesti. Pärast seda, kui üks kolleeg tunni ajal oma õppevahendi kogemata täis oksendas, tundus Vidrikule edaspidi ka isiklikku eksemplari kätte võttes, et see kleepub ja haiseb. Õnneks oli ta lugemise ning sõnade koostamise jõudnud kodus ära õppida juba mitu aastat varem tähtede ja piltidega puust mänguklotside abil. Tüdimuse korral kõlbasid klotsid tornide või müüride ladumiseks.

Teise klassi alguses toimus koolis lugemisoskuse sõltumatu kontroll. Auväärt komisjon (mitte oma kooli eesti keele õpetajad, vaid mingid tundmatud tädid) uuris, kas ja mida on väike Vidrik varem lugenud. Too deklareeris, et lõpetas eelmisel päeval just „Tom Sawyeri” koos „Huck Finniga”, liiati juba teist korda. Seda komisjon ei uskunud. Et paksu Tomi-raamatut kellelgi ühes polnud, ärgitati Vidrikut etlema mingit kurvameelset lõiku rahvakirjanik Lutsu „Kevadest”. Enne kui teda suudeti katkestada, jõudis poisijõmpsikas jahmunud kuulajatele ette vuristada üle saja sõna minutis. Huvitavamad kohad alles hakkasid tulema – tõsiasi, mida deklameerija ka enda teada ei jätnud. Sellest hoolimata ei lubatud tal oma võimeid rohkem demonstreerida. Toibuv komisjon aga pääses tegelema nendega, kelle lugemus liikuvast aabitsast oluliselt kaugemale ei küündinud.