Читать книгу Abiks lugejale - Koostanud Vidrik Ormusson - Страница 12

Inimeste või muude loomadega tutvumiseks on asjakohane nende omadusi kirjeldada ehk iseloomustada. Inimene kõige üldisemas tähenduses on liigi Homo sapiens (’tark inimene’) esindaja. Tänapäeval elab Maal selle liigi alamliik Homo sapiens sapiens (’nüüdisinimene’). Inimesele on iseloomulik püstine kõnd, käte kasutamine, tööriistade valmistamine ja kasutamine, artikuleeritud kõne ning arenenud mõistus. Teistest hominiididest ehk inimlastest erineb inimene lünkadeta hambaridade, vähese karvkatte, arenenud lõuatsi ja mõne muu tunnuste poolest. Mees on täiskasvanud meessoost inimene. Naissoost inimesi iseloomustatakse eraldi järgmises teemas („Naine”). Loomade all mõeldakse filosoofias ja üldkeeles bioloogia seisukohast loomade hulka arvatavaid elusolendeid, kes ei ole inimesed. Neist tuleb pikemalt juttu teemas

„Elusloodus”.

Temast [Rohelisest Varblasest] ei teadnud keegi esialgu midagi ja teda poleks arvatavasti tähelegi pandud, kui ta kohe algusest peale poleks hakanud õpetajale külge lööma. Siis märkasid kõik, et tal on valge siidsall, kollased nahkkindad ja roheline kaabu. Ühesõnaga – tõeline peletis. Tagatipuks olid tal ülahuulel väikesed kollakad vurrud, mis nägid välja nii, nagu oleks talle nina alla riputatud kuivanud heeringaroots.

— Aapeli „Vinski lood”

Christopher Robin ütles, et tema meelest ei saa kellegi nimi olla Läbikäik K, aga Notsu jälle vastas, et saab küll, sest tema vanaisal ju oli, ja et see K seal olevat lihtsalt lühendus: tegelikult olnud tema vanaisa nimi Läbikäigu Kusti, see aga omakorda olevat lühendus Läbikäigu Kustavist. Notsu selgitas veel, et kaks nime olevat tema vanaisal olnud selleks juhuks, kui ta ühe neist kuhugi ära peaks kaotama.

— Alan Alexander Milne „Karupoeg Puhh”

Vana hall eesel Iiah konutas jõekaldal ja uuris ennast veepeeglist. „Lihtsalt haletsusväärne,” pomises ta. „Jah, just nii see on: lihtsalt haletsusväärne.”

— Alan Alexander Milne „Karupoeg Puhh”

Teener oli pikardialane, kelle kuulus musketär oli palganud samal päeval La Tournelle’i sillal, kus viimane vette sülitamise ja sellest tekkivate ringide vaatlemisega aega veetis. Porthos arvas, et mainitud tegevus andis tunnistust järelemõtlikust ning vaatlevast loomusest, ja tõi mehe muude soovitusteta endaga kaasa.

— Alexandre Dumas „Kolm musketäri”

Kas olete näinud kedagi teist, kes tunneks nõnda põhjalikult neid seaduspärasusi, mis turuhindade kõikumist põhjustavad, ja oskaks mõisa rehnutid nõnda suurepäraselt klappima panna? Kus leiaksime teise mõisavanema [parun Wolfgang von Stocki], kelle mitmekesiseid loomuandeid ning oskusi krooniksid hea süda ja õiglane meel? Ja millega saame meie oma armsat mõisahärrat tänada? Mille muuga, kui oma agara, ausa ja kohusetundliku tööga. Ja seda me teemegi järjest kasvava innuga, sest me teame, et Ähkna mõisa õitseng – see on meie kõigi õitseng.

— Andres Ehin „Rummu Jüri mälestused”

Kui ta [Ants] saab täismeheks, siis hakkab ta kas elavaid vähke sööma või südaööl jõepõhjas käima.

— Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus” I

Väga rõõmustav ja kõik need teised sõnad. Kurinaha Kutt, ametilt ka insenerihärra. Montrealist, jajah. Ja Tüüra Jüri, ehitusmeister. Ja Lõuapuu Erki, arveametnik. Ja Muru Mihkel, Aia Ants, Lootuse Priidu, Londi

Jaan ... – kõik kallid kaasmaalased ja põdrajahimehed.

— Arvi Kork „Relvalood”

Niiviisi käid terve elu maha ja arvad, et oled harilik, lihtne hulkur, aga kui hakkad lähemalt vaatama, siis tuleb välja, et oled hoopis kolleeg.

— Astrid Lindgren „Hulkur Rasmus”

Üks on hirmus kahvatu ja teine näeb kole välja ja kolmas on onu Einar, aga kahvatu on tegelikult veel koledam kui see kole ja onu Einar on ka kole.

— Astrid Lindgren „Meisterdetektiiv Blomkvist”

Kui vana Jaak Prügi on säilitanud oma nime, hüütakse poeg Jaani Puruks ja pojapoeg Oasit Pudsuks.

— August Gailit „Isade maa”

Ta [elevant Billy Humph] sündis Lõuna-Pandjaabis. Tema hälli ääres seisid seitse radžat. Ta ema oli valge. Ta on kuuskümmend viis aastat vana.

— Bertolt Brecht „Mees on mees”

Kardan, et mingit evolutsiooni pole mul [Nikolai Timofejev-Ressovskil] olnudki. Kord hakkasin ma ise seda endas otsima ega leidnudki. See on lausa kohatu. Kas ma tõesti nii igavalt elan, mis inimene see on, kel pole evolutsiooni? [---] Siis aga mõtlesin: mis teha, kui pole, siis pole, susi teda söögu, elan ära ka ilma evolutsioonita.

— Daniil Granin „Pürg”

Mees [August Toos] räägib kole palju ja naerab valjusti hirnudes omaenda sõnade üle. Seejuures annab tugev murrak ära ta Lõuna-Eesti päritolu.

— Eerik Laidsaar „Noorsõdur Pension”

Tal on nukk Anne ja kummist koer. Koera saab õhust tühjaks lasta, ja siis on see nagu surnud. Koera nimi on Pontu, kui ta õhku täis on. Aga tühjast peast tal nime ei olegi.

— Ellen Niit „Pille-Riini lood”

Seltskond on aus, trüki kasvõi eeskavale: Ernesto Thieligkh, peapeltsebul, sündinud hispaania soost, igapidi tõsine ja auväärt härra; Ludvi Kranich, ühe silmaga, teeb viina, aga võlgu ei anna ega ole tast ka muidu midagi head öelda; ning lõpuks Juhan Hirm, öövaht ja abikurat ning Ane mees.

— Friedebert Tuglas „Väike Illimar”

Meie [Prantsusmaa] president on kaine mõistusega mees, filosoof, peaaegu pühak. Ei suitseta, ei joo, on juba kolmkümmend aastat lesk, lasteta. Võite sellest ajalehtedest lugeda.

— Friedrich Dürrenmatt „Kreeklane otsib kreeklannat”

Teie [Arnolph Archilochos] olete see õige inimene. Tüüpiline märatseja, lahingumöllu austaja, veresaunade organiseerija.

— Friedrich Dürrenmatt „Kreeklane otsib kreeklannat”

„Tere,” ütles ta. „Sina oled vist see putukakorjaja?”

„Mulle meeldiks muidugi rohkem, kui mind tuntaks elegantse, nägusa, vaimuka, muretu, oleskleva härrasmehena,” vastasin kahetsevalt. „Aga kui sa tingimata soovid, et ma oleksin putukakorjaja, siis olgu ma pealegi putukakorjaja.”

— Gerald Durrell „Lestafilee”

Ma ei ole kunagi tahtnud olla turvatud ja lugupeetav; midagi igavamat ei suudaks ma ette kujutada.

— Gerald Durrell „Noa laeva aastapäev”

Tema [Jeremy Mallinsoni] komme nimetada oma mees- ja naistuttavaid kenadeks isenditeks näitas, et töö hakkas tungima ka tema isiklikku ellu.

— Gerald Durrell „Noa laeva aastapäev”

Mister Porknakesel polnud vurrusid. Selle asemel oli tal koer, jahikoer, kelle nimi oli Nuhik ja kes aitas tal ta riistu kanda. Sest mister Porknake ei asunud iialgi teele ilma tosina pikksilma ja teleskoobita, saja kompassita, kümne fotoaparaadita, mikroskoobita, liblikavõrguta, samuti mitte soolakotikeseta.

— Gianni Rodari „Cipollino seiklused”

Alaline suu lahtihoidmine annab asjasse puutuvale isikule lollaka väljanägemise; tema aru peetakse puudulikuks ja temaga käidakse seltskonnas selle järele ümber.

— Gustav Hermann Berndt „Argtus, kohmetus, ärevus. Nende põhjused ja parandamine”

Arvan, et mul [Kristjan Priil] võib tulla piiriületusel seletamist, kuna eelmise reisi ajal oli mu Etioopia viisal märgitud sugu F, aga seekord M. Segadus on mõistetav, sest vaadates seda kaunist passipilti, mis mu punaste kaantega dokumendis ilutseb, oleks ma ka ise arvanud, et tegemist on alkoholikuradiga võitleva hermafrodiidiga.

— Hannes Hanso jt „Ehh, uhhuduur! Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind”

Minul [Jaagup Andresmaal] polnud vajalikke kogemusi, temal [brigadir Männikul] aga olid ainult kogemused.

— Heino Kiik „Mõedaku eelpäev”

[Juhan Hakjalg] läheb pinumaale kükitama, siis enne köhib hääle puhtaks, tapleb veel naisega, et karvik nagi all põrandal, vaatab, kas ahjupeldid on tihedalt kinni, ja alles siis astub õue.

— Heino Kiik „Tondiöömaja”

„Minu isand! ” ütles ta pidulikult. „On üksainus mees maailmas, kes sööb vasikaprae pähe riisipirukaid! Kes möirgab: tuhat põrgut! Kes valtsturakat mängides neli ärtut järjest tapab ärtu kuningaga, nõnda et ärtu kuningas just neljandas ärtutihis on! Selle mehe nimi on ...” Silver Ükssilm pidas mõjusa pausi, „selle mehe nimi on – Lampjalg Jack!”

— Heino Väli „Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel”

Olime suurepärased semud, kes nagu sihukestele kombeks ja kohane, vahetevahel tõusevad mõnele kaheksatuhandelisele, vahetevahel on purjus, aga saavad õigeks ajaks kaineks, et öiseid metsikuid tantse mitte maha magada.

— Herbert Tichy „Cho Oyu – Jumalate arm. Binungapuumesi”

Halastaja arst oleks pidanud tema [Alfred Nobeli] viletsa elu juba esimesel hingetõmbel lõpetama. Peamised head küljed: on end alati puhtana hoidnud ja pole teistele tüliks olnud. Peamised halvad küljed: ei oma perekonda, vaid kiuslikku iseloomu ja nõrka seedimist. Üks ja ainuke soov: mitte saada elusalt praetud.

— Hergi Karik „Hämmastavad ained”

Tal [Ercole Bambuccil] olid ümber mõningad kaltsud, mida ta nende asukoha järgi nimetas tähtsalt kas püksteks või särgiks.

— Ilja Ehrenburg „Julio Jurenito”

Kella poole kaheteistkümne ajal lähenes loodest, Tšmarovka küla poolt, Stargorodile umbes kahekümne kaheksa aastane noormees [Ostap Bender]. Tema võimsa kaela ümber oli mitmes keerus vana villane sall, jalas aga apelsinivärvi seemispealsetega lakknahast kamassid. Sokke tal ei olnud.

— Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov „Kaksteist tooli. Kuldvasikas”

neljakandilise peaga väga ohtlik noormees soovib üürida tuba

töödes naljalt ei abista ja enesest palju ei luba

võib minema minna heaga võib anda ka nuga

— Ilmar Trull „Millest mõtled, seljaaju?”

Ma ei ütle seda põlastusest, aga vaadake ennast! Te [inimesed] olete tehtud ainest, mis on pehme ja lõtv, nõrk ja vastupidavuseta ning sõltub orgaanilise aine väikese kasuteguriga hapendumisest. [---] Te langete perioodiliselt teadvuseta olekusse ning kõige väiksemgi temperatuuri, õhurõhu, niiskuse või kiirgustugevuse muutus mõjub teie töövõimele. Teie olete hädaabinõu.

— Isaac Asimov „Kadunud robot”

Nõnda vastutusrikast asja ei saa ju üks paljas, ilma igasuguse riigitarkuseta ja kogemusteta mees, olgu peale, et ta [Balthasar Russow] oma matsikoguduse pastor on, ülepea täie vastutusega teha!

— Jaan Kross „Kolme katku vahel” III

Ülemustele oli brigadir Vanka, positsioonikaaslastele Vanja, vanadele brigaadlastele Ivan, noorematele Ivantš, veel noorematele Ivan Ivantš ja minutaolistele eilsetele muidugi täisväärikuses Ivan Ivanovitš.

— Jaan Kross „Väljakaevamised”

Kõige väiksem oli Ants. Kui vana viimane oli, seda ma õieti ei mäleta, tean ainult niipalju, et ta kõrgemale ei jõudnud sülitada kui suure vaevaga söögilaua pääle, kuna meie kolmekesi ilma suurema vaevata kella numbrilaua pääle sülitasime.

— Jaan Lattik „Kui meil veel püksa ei olnud”

Kamarikul on suured kõrvad. Seda Salu Juhan üles ei tähenda. Kui Kamarikul nohu on, nuuskab ta nina kahe sõrme vahel. Ütleb, et nüüd teeb ta Hmelnitski püstolit. Seda Salu Juhan kirja ei pane. Kamariku pea ei võta sugugi matemaatikat – selle peab vist ära rääkima. Palju sa ikka tulevaste põlvede eest varjad.

— Jaan Rannap „Koolilood”

Salu Juhaniga on imelik lugu. Kui tema midagi jutustama hakkab, siis nagu kohe peab omalt poolt juurde panema. Kui tema hommikul juhtub nägema, kuidas kits jõele jooma tuleb, siis koolis sellest rääkides on kitsel sokk kaasas. Aga päev hiljem selgub, et põder ragistas ka veel põõsastes.

— Jaan Rannap „Koolilood”

[Polüneesia] roolimehel oli kümnepennine nael orgitaoliselt läbi nina torgatud. Tema kaela ümber oli püksinööpidest kett. Ta kõrvaaukudest olid läbi torgatud konserviavaja, hambaharja murtud käepide, savipiip, äratuskella pronksist hammasratas ja mõned Winchesteri vintpüssi padrunid.

— Jack London „Lõunamere jutud”

Ohvitserid läksid temast [ooberst Friedrich Kraus von Zillergutist] kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi.

— Jaroslav Hašek „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”

Kontoris vedelevate puruks pekstud arvutiklaviatuuride ja katkiste telefonide küllus on tõestuseks, et mitte just väga sügaval minu rahuliku pealispinna all on peidus vahutava suu ja punase sihverplaadiga pidurdamatu elajas.

— Jeremy Clarkson „Autode kallal”

„Oled sa iialgi Harrist päris ärkvel näinud, välja arvatud söögiaegadel?” pöördus George minu poole. Tõe huvides olin sunnitud George’i toetama. Harrisest oli algusest peale väga vähe tulu olnud ja paadis ei olnud temast mingit abi.

— Jerome Klapka Jerome „Kolm meest paadis, koerast rääkimata”

Ta [Charles Smithson] kandis tugevaid naglidega saapaid ja presendist kedrisid, mis hoidsid koos paksude flanellpükste sääri, sinna juurde kitsast ja mõttetult pikka mantlit, ebamäärast beeži värvi laiaäärset kübarat, rasket jalutuskeppi, mille ta oli ostnud teel muulile, ja mahukat seljakotti, millest oleks võinud välja puistata juba küllalt raske koguse vasaraid, pakkimispaberit, märkmikke, rohukarpe, kirkasid ja taevas teab veel mida.

— John Fowles „Prantsuse leitnandi tüdruk”

Me oleme kogunenud siia, oma sõbra ja kaasvandeseltslase, kõige oivalisema ja hulljulgema kääbiku majja – ärgu karvad ta varvastelt iialgi välja langegu! Au ja kiitus ta veinile ja õllele!

— John Ronald Reuel Tolkien „Kääbik”

Päkapikud ei ole sangarid, vaid praktilised olevused, kellele raha väga palju loeb. Mõned neist on kelmid ja reetlikud ja üsna alatud tüübid, mõned aga jälle ei ole ja peavad end kõigiti sündsalt ülal, nagu näiteks Thorin ja kompanii, kui sa neilt just liiga palju ei oota.

— John Ronald Reuel Tolkien „Kääbik”

Tookide veri oli temas [Bilbo Bagginsis] võidule pääsenud. Ta tundis äkki, et on valmis voodist ja toidustki loobuma, peaasi et teda metsikuks peetaks.

— John Ronald Reuel Tolkien „Kääbik”

Ta [Alfio Marullo] oli võõramaalane, makarooni, kurjategija, türann, vaeste vereimeja, värdjas ja kaheksat sorti hatapoeg.

— John Steinbeck „Me tusameele talv”

Ta kuulus nende inimeste hulka, kes alati sööstavad tohuvabohusse vaimustusega, lakkamata kordamast – nii teel sinna kui ka tohuvabohu ajal – oma pasunajoru: „Juhhei!”

— Jordan Radičkov „Püssirohuaabits”

Alatasa tegi ta [Tommy Agro] väike pea suure pea eest kogu mõttetöö ära. [---] Ja kuigi ta kandis kõrgendatud tallaga kingi, et taevale lähemal olla, oli ta alati viimane, kes vihmasajust teada sai.

— Joseph „Joe Dogs” Iannuzzi „Maffia kokaraamat”

Alati, kui ta [preili Agathe von Buhrmeister] teda [kirjutajat] nägi või kutsuma pidi, kordas ta mõttes üht rumalat maakeele sõna sithawares, mis talle hirmsasti meeldis, kuid mida ta ainult mõttes söandas öelda.

— Juhan Peegel „Tuli koduaknas”

Kalalaeva kiprina oli ta Karl Salong, paadimehena ja keskküttekatla kütjana Kaarel Saalong, pudeli juures aga lihtsalt Karla või Seiu. Saaremaal kutsutakse kõiki häid inimesi, kes teistest rohkem hoolivad kui endast, Seiudeks. Mandril peetakse neid lihtsameelseteks, kuid tuntakse neist samavõrra rõõmu kui Saaremaalgi. Nad aitavad säilitada usku ellu.

— Juhan Saar „Valus naer”

Aga et Villem midagid tegi, on tühi jutt. Villem mängis kaptenid – tööd ei tein ja iga päev pesi kaela.

— Juhan Smuul „Muhu monoloogid. Polkovniku lesk”

Karm elu ja taline unnapüük oo mo [Nuka Ärni] näose oma jäljed jätn; põhjatuule vinguv piits oo lõhestanud mo uule ja aastate äke libisen üle otsakondi.

— Juhan Smuul „Muhu monoloogid. Polkovniku lesk”

Oli teine [Höövli Arnold] suur ja natuke mugavavõitu mehekolakas, kelle kõige tähelepanuväärsemateks iseloomujoonteks olid hea uni, suur söögiisu ja hästi kõva hääl.

— Juhan Sookas „Vanaisa püss”

Ta [nõbu Benedikt] oli vähenõudlik, harjus kõigega, ent kui tema eest ei hoolitsetud, võis ta päevade kaupa söömata ja joomata olla. Teda ei seganud ei liigne soojus ega käre külm ja ta näis pigem kuuluvat taime- kui loomariiki.

— Jules Verne „Viieteistkümneaastane kapten”

Tuleb Pankratov, 35-aastane noor suusamees.

— Kalle Voolaid „Mootorratturid tulevad kurvist, Till pikalt ees!”

174 cm pikk vaid mehel, aga kiired jalad!

— Kalle Voolaid „Mootorratturid tulevad kurvist, Till pikalt ees!”

Kõik olid üksmeelsed vähemalt selles, et see [loosimüüja Plichta] oli intelligentne ja soliidne härrasmees ja et tal olid kuldhambad ja et ta rääkis nii kenasti ning armsasti perekonnaelust; kuid mitte ükski neist polnud võtnud temalt isegi sõrmejälgi – see on lihtsalt jube, kui kergeusklikud need naised on.

— Karel Čapek „Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust”

Minu kadunud vanavanaisa oli ameti poolest puuseppmeister, ehitas põhiliselt veskeid ja parseldas selle kõrval siin-seal hobuseid ning hangeldas ristikheinaseemnetega. Oma üheksakümne kaheksa aasta juures oli ta – tänu taevataadile – veel elurõõmus ja täies jõus mees, näost ümmargune nagu ladvaõun, jah, ja nii harukordselt paks, et vanavanaema pani ta suvel keldrisse, sest ülal toas oleks ta kuumaga ära sulanud. Istus teine kenasti all keldris, ähkis-puhkis ja rüüpas õlut, hammustas suhkrut peale ning ootas pikisilmi jahedaid ilmu.

— Karel Čapek „Üheksa muinasjuttu”

Seejuures aga oli Kelterluk ikkagi aus inimene ja koguni väga aus mees ja tõeline sõber, mõnikord kinnine, mõnikord liigagi siiras ja seepärast Kattvelli silmis harva päris tõsiselt võetav täismees. Aga pagana kena mees ja kuldne hing, susi teda söögu!

— Karl August Hindrey „Aovalged aknad”. Kogutud teosed I

Pidasin lühikese, aga südamliku tervituskõne sünnipäevalapsele [Janile], milles tõin esile ta säravamad iseloomujooned ja manasin Bocca restorani kogunenud kümmekonna külalise silme ette kuvandi edukast ja ratsionaalsest, kuid sellele vaatamata avatud südamega ning hellast inimesest. [---] Kolm tundi hiljem seletasin politseinikele, et seesinane päevakangelane ei tahtnud tegelikult üle baarileti heidetud küünlajalaga teenindavale personalile kehavigastusi tekitada, vaid üritas tabada seinal ronivat prussakat. Restorani juht, kujutledes ennast ilmselt situatsiooni, kus ta pidi hakkama kohtus tõestama, et tema restoranis tõepoolest kahjureid ei ole, loobus süüdistustest.

— Laur Sibold ja Jaano Martin Ots „Rein Purpur” 2. hooaeg

„Ta ju ütles, et ma olen eriline,” pobises õhetava näoga Arkadi viltulöödud lipsu kohendades.

„Jah. Peaaegu,” nõustus Jan. „Ta ütles, et sa oled eriline värdjas.”

— Laur Sibold ja Jaano Martin Ots „Rein Purpur” 2. hooaeg

Kõneldes, olgu nelja silma all või rühmiti, räägib ta aeglaselt ja selgelt. Ta kasutab enamasti ühe- või kahesilbilisi sõnu. Iga mõtet selgitab ta mitu korda mitmel erineval viisil, et temast ikka kindlasti aru saadaks. Särav naeratus ei kao iial ta näolt.

— Laurence Johnston Peter ja Raymond Hull „Peteri printsiip”

Tema [Petja] välimus on järgmine: lüheldane kasv, kulunud vihmamantel, kirsad, mis on tallanud porist maanteed, sügavale tõmmatud sonimüts, kavalad vilkad silmad, tume juuksekahlak laubal, kõrged põsenukid, pimeduses pahelisena tunduv näoilme. Ta kuulub nende vastutulijate hulka, kellest mõned püüavad kiiremini mööduda.

— Lennart Meri „Laevapoisid rohelisel ookeanil”

Ta riided olid määrdunud ja tal oli suur roheline seljakott seljas. Jalas olid tal võidunud kalifeed ja säärikute asemel räbaldunud ketsid, millest vahtis välja murdunud küünega varvas. [---] Kõigepealt aga märkasin kolme meetri pikkust kimpu Sahhalini pilliroogu, mille nahkjad lehenarmad õõtsusid üle tammujate peade, seejärel mehe kätt, mis kummalist buketti õrnalt enda ees hoidis, et see trügimisel viga ei saaks, ja see pesemata käsi läks üle kondiseks õlaks, mis kandis pikka kaela, ja alles kaela otsast vahtis mulle vastu Erast, akadeemik Parmasto, peaksin vist nüüd küll ütlema.

— Lennart Meri „Lähenevad rannad. Reisid 130. ja 160. meridiaani vahel”

Nad [Wilkesid] on juba sündimisest saadik imelikud. Vaata, mismoodi nad New Yorki ja Bostonisse tormavad, et ooperit kuulata ja maale vaadata. Tellivad jänkidelt kastide kaupa prantsuse ja saksa raamatuid!

— Margaret Mitchell „Tuulest viidud” I

Oluline oli osata head puuvilla kasvatada, hästi ratsutada, täpselt lasta, kergejalgselt tantsida, daamidega elegantselt flirtida ning juua vägijooke nagu härrasmehele sobiv. Nendes asjades olid kaksikud [Tarletonid] ületamatud, niisamuti nagu nad paistsid silma oma kurikuulsa võimetusega omandada midagi sellest, mis raamatukaante vahel.

— Margaret Mitchell „Tuulest viidud” I

Oh, ta [Robin Hood] oli kõige õilsam inimene, kes kunagi on elanud, praegu pole enam niisuguseid inimesi, võin sulle öelda. Ta suutis iga mehe Inglismaal läbi peksta, üks käsi selja taha seotud; ja ta tabas oma jugapuuvibuga alati kümnesendist poolteise miili kauguselt.

— Mark Twain „Tom Sawyer. Huckleberry Finn”

Tal [võõral poisil] olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet.

— Mark Twain „Tom Sawyer. Huckleberry Finn”

Maainimesed on äärmiselt umbusklikud ja arad. See on üldse omaette kunst, kuidas neile ligi pääseda. Üks võimalus neid fotografeerida on kevadine jooksuaeg, siis nad on kiimast täitsa sõgedad ega kuule ega näe midagi. Ja teine võimalus on varitseda veekogu ääres, kui nad jooma tulevad. Näete, siin on neid terve pesakond.

— Mart Juur ja Andrus Kivirähk „Rahva oma kaitse”

Meie president on sündinud Pesukaru tähtkujus! Seda tähtkuju iseloomustavad meeletu sigivus ja äärmine õelus.

— Mart Juur ja Andrus Kivirähk „Rahva oma kaitse”

Neitsi märgi all sündinud mehed on igatahes küll kõike muud kui neitsid – mõnikord otse jälgid põrsad, nagu ajaloost võime tähele panna.

— Martti Larni „Ilus seakarjus”

Koolmeister [Gustav Teder] punastas kitsikusest, ta ümmargune tärkavate habemeudemetega nägu meenutas vägisi põrsast. Omal ajal oligi teda koolis Põssaks kutsutud. Õnneks ei teadnud seda tema õpilased, nemad juba poleks lasknud isikuloolisel pärimusel ununeda.

— Mats Traat „Minge üles mägedele”

Tema [Käo Pauli] alatiseks kõneaineks on mehe jõud ja talu vägevus. See on ainus teema, mille ümber ta võib tüütuseni sumiseda nagu vaablane meepurgi ümber.

— Mats Traat „Tants aurukatla ümber”

Goldwasser oli üsna veendunud, et tal on cerebrum dialectici sorti aju – loogilise mõtleja või imelapse aju, varaõitsev taim, mille parim aeg on kolmekümneselt seljataga. [---] Või on tal hoopis cerebrum senatoris – targa vana mehe aju, mis küpseb aastatega?

— Michael Frayn „Plekkmehed”

Ta [Nobbs] kandis habet, et temas tuntaks intelligenti, oli harjutanud ennast käima kühmus ja lõnkuva kõnnakuga, et saavutada võrdseks tunnistamist aristokraatide seas, ja kõnetas kõiki peale direktori ja asedirektori „mees”, et demonstreerida solidaarsust proletariaadiga.

— Michael Frayn „Plekkmehed”

Võib-olla ta [direktor Chiddingfold] ei lasku iial küllalt madalale argimaailma, et lugeda dokumente, mis talle allakirjutamiseks esitatakse? Võib-olla ta ei vaevu iial midagi lugema? Võib-olla ta ei oskagi lugeda?

— Michael Frayn „Plekkmehed”

Polegi teie töötaja [insener Markõtšev]? Ei ole. Hoidku jumal selliste töötajate eest. Kuidas te teda iseloomustaksite? Äärmiselt negatiivselt. Poliitiliselt kirjaoskamatu, moraalselt ebakindel. Ei saa aru partei poliitikast.

— Mihhail Veller „Nevski prospekti legendid”

Muidugi sarnaneb ka filoloogiateaduskonna mees harva mehega: ta on kõhn, kidur, prillitatud, kaltsus, või siis nagu tulevane välismaine tõlk, lakutud, ligipääsmatu ja paindlik. Tõeline võitleja ja künnimees, ka naisküsimuse osas, on filoloogide hulgas harv nähtus.

— Mihhail Veller „Nevski prospekti legendid”

Tuppa trügis sisse imeline külatüüp, kes on kõigile tuttav kartulivõtmise ajast, traktoriga külavaheteel kinni jäänud auto väljatirimisest, ja võimatu tüütusega suvitajale või kalamehele. Niisuguse tüübi peamisteks joonteks on porised saapad, vatikuub, habemetüügas, viinalõhn ja sel moel väljendatud valmisolek teha kõike kuni harakirini.

— Mihhail Veller „Nulltund”

Ühiskondliku meelepaha eestvedajaks oli habemega vanamees, kiusliku aktivisti tüüp õuekoera mastaabis. Imestamisväärselt suured maasikavärvi kõrvad, mis peast eemale hoidsid, andsid talle sarnasuse tuliseks aetud teekannuga.

— Mihhail Veller „Nulltund”

Tema [Mihkel Raua] joobnud lõustast peegeldus küll elu peremehe irve, ent asjad olid tegelikult väga halvad. Ja see, et ta oma seisu dramaatilisusest ise muhvigi aru ei saanud, muutis tema asjad veelgi halvemaks. Foto totaalsesse keskmesse ei roninud ta juhuslikult. Ta uskus täiesti siiralt, et tema koht on just täpselt siin: Eesti popeliidi südames, Alo Mattiiseni ja puhast piiritust limonaadipudelist kuukava Riho Sibula vahel.

— Mihkel Raud „Musta pori näkku”

Ta [minu mõrsja isa] on väga intelligentne ja delikaatne mees, kelle arvamusest ma väga lugu peaksin, kui ta seda kunagi avaldaks.

— Miroslav Skála „Pulmareis Jiljísse”

Kõik tema tuttavad kolhoosis kõnelevad kaalukalt, valjusti, kõnnivad sirgelt ja uhkelt – kogu nende käitumine annab tunda, et nad on nende majade, põldude, ladude, farmide ja kõigi teiste rikkuste tõelised peremehed.

— Nikolai Assanov ja Klara Larionova „Kuldrõngastega haug”

Inimene, kes teda [mustlast] oli näinud, pidi möönma, et selles kaunis hinges tunglevad küll kõrged voorused, paraku on nende eest maa peal üksainus tasu – võllapuu.

— Nikolai Gogol „Õhtud külas Dikanka lähedal”

Sihukest meest [pahupidi kasukaga kelmi] poleks paha ka viinaköögi juures pidada, aga veel parem oleks ta nagu kroonlühter tammelatva tõmmata.

— Nikolai Gogol „Õhtud külas Dikanka lähedal”

Ta [Must Kotkas] vannub, et on näind elevanti ja kuulnd indiaanlaste sõjahüüdu.

— Olivier Henry „100 valitud novelli” III

Vähi tähtkuju all sündinud isikud on loomult kaunis unised, aeglased ja saamatud ega jõua seepärast teha kaugeltki kõiki rumalusi, mida nad on plaanitsenud. Seetõttu saab neile osaks üldine austus ja lugupidamine.

— Olli „Kui Simson olnuks soomlane”

Loll-Mart oli suur tugev mees nagu palk, rääkis alati kõiksugu masinatest ja kruvidest, ja kord olevat ta ikka päris tõesti üht koju minevat koolitüdrukut taga hakanud ajama. See saanud ta eest küll ära põgeneda, aga jäänud hirmust haigeks. Sellepärast kartsid teda lapsed koju minnes, ja kui mõni pikk mees vastu tuli, vaadati suurelt kaugelt, kas see mitte Loll-Mart ei ole.

— Oskar Luts „Kevade”

See juhtus paar päeva enne kooli algust, kui pikk Schücht meile kõne pidas: kes veel ei suitseta, pole mees, vaid argpüks, ja tehku me aga pealegi edasi püksi, ütles ta. Pärast seda selgitust läksime parki ja otsisime koha, kus me saime näidata, et oleme juba mehed.

— Ottokar Domma „Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar. Maailmaparandaja Ottokar”

Viiralt oli tema [Jaan Määritsa] suur eeskuju. Omal ajal oli Viiralt parim eesti kunstnik ja on selleks jäänud tänase päevani. Isegi Kits jääb tema kõrval varju, teistest üldse kõnelemata. Kui Viiraltit ükskord taga otsiti, leiti ta õllevabriku juurest porilombist. Ta tõmmati välja, pesti puhtaks, osteti ülikond selga ja saadeti Pätsu portreed maalima. Aga enne kui Viiralt Tallinna sai, oli ta juba jõudnud uue ülikonna seljast maha juua. Nii käitub üks õige kunstnik, geniaalne oma loomingus ja eraelus. Ja tema, kes ta ennast Viiralti vaimseks järeltulijaks arvab, käitub täpselt niisamuti.

— Peeter Elbing „Geeniuse elu”

Ta [Georg Schaller] on karm pragmaatik, võimetu väljenduma eriti peenetundeliselt mitteteadusliku suhtumise korral. [---] Teda kirjeldati ka kui kuivetut, andunud noort meest, ja ma leidsin ta olevat kuivetu ja andunuma, kui üldse arvata võis.

— Peter Matthiessen „Lumeleopard”

Üks tema kahjuks rääkiv punkt seisnes selles, et ta [tundmatu mees] oli ilma kaabuta. Üheksakümmend kaheksa protsenti meestest, kes on võimelised suuri honorare maksma, kannavad kaabut. [---] Too tegelinski võis ju kanda 39 dollarit ja 95 senti maksvat ülikonda lihtsalt seepärast, et ei hoolinud sest keda kuraditki. Ma tean ühte nende kahe protsendi kõige rikkamate hulka kuuluvat miljardidollarilise korporatsiooni juhti, kes ei lase ealeski oma kingi puhastada ja ajab habet kolm korda nädalas.

— Rex Stout „Liiga palju kliente”

Saul Panzer, kes oli alamõõduline, kel oli niisugune nina, mis kinnitab täielikult teooriat, et nina on kõik, mida üks nägu vajab, ja kes nägi alati välja selline, nagu oleks ta endal üleeile habet ajanud, oli tegelikult parim vabakutseline eradetektiiv New Yorgis.

— Rex Stout „Nero Wolfe. Liiga palju naisi”

Tema [Nero Wolfe’i] erekollane särk oli veel ere, aga palju rohkem kortsus kui tavaliselt, sest kodus vahetas ta iga päev särki, ja tema mõlemasse kollasesse sokki olid suure varba kohale tekkimas augud, mis polnud muidugi ime, kui võtta arvesse, et ka sokke polnud vahetatud ja neil tuli juba teist päeva taluda rohkem kui kaheksandiktonnist survet.

— Rex Stout „Teine ülestunnistus”

Esimese hooga oleks võinud arvata, et tegemist on saatuselöökidest räsitud massistseeniosalisega – või siis karakternäitlejaga, kelle ampluaaks on isad, kes enam kunagi koju tagasi ei tule.

— Scott Fitzgerald „Pat Hobby”

Sõna „seikleja” olevat aja jooksul omandanud mõnevõrra häbistava tähenduse ja et seepärast ei saavat tema arvates seda kasutada tema isanda, see tähendab minu iseloomustamiseks. Ta ütles, et palju paremini sobiks väljendus „džentelmen, kes armastab närvikõdi ja sporti”.

— Zdeněk Jirotka „Saturnin”

Peale mahlaka ja vankumatu bassbaritoni oli selle inimese [Eugen Krimmi] saatuses omal ajal rolli mänginud ilmselt ka tema suur füüsiline sarnasus progressiivse mõtlejaga, kelle ülev pronkskuju seisis N linna ühel väljakul.

— Teet Kallas „Hei, teie seal!”

Mihkel Mutt valdab mitmeid keeli ning on lugenud vähemalt sama palju raamatuid – nii ei valmista temaga vestlusaine leidmine raskusi.

— Toomas Kall „Eliase lohe”

Olid maha jäänud, aga pingutasid järele. Vilja koristasid õigeks ajaks, loomasöödaga on kindlustatud. Suhkrupeediplaani ületasid, agrotehnilisi võtteid rakendavad hästi. Neil on mehhaniseeritud töökoda ja hakkaja agronoom.

— Uno Laht „Lahekudemisi”

Mehe maailm on külm, absurdne ja lootusetu (kui vähegi aru peas).

— Veikko Huovinen „Silguvorm Jeesusele”

Lugu inetust pardipojast, keda kõik narrisid, aga kellest sai suureks saades ikkagi rongijuht.

— Veiko Märka „Lendas üle marmortahvli”

Sambla Kullil olid paksud huuled ja joodiku kärisev bass. Kammi kui eset Kull ei tundnud, juuksed olid tal vanunud kui sammal, sellest ta endale nimegi sai. Ja rääkis Kull sedavõrd ropult, et meestelgi loll kuulata. Ülepea polnud Kullis midagi, mis võinuks naistele meeldida, aga mine ja võta näpust – igas augus oli Kullil pruut.

— Vello Lattik „Mihklipäeval. Mihklikuul”

Tema [Riks] oli ühes kohas televiisorist näinud ühte niisukest meest, kes mõttejõuga kõike tegi. Öelnud: „Nüüd murran lusikaid!”, ise istunud paigal nii kui nui ja lusikad läinud iseenesest katki. Enne katkiminekut olid veel venima hakanud. Siis öelnud: „Nüüd panen kella käima!” Va katkise vedruga kell oli olnud, aga hakanud ikka käima. Seda oli ka ütelnud: „Nüüd panen merelaeva seisma!” Ja oli pannudki. Kurjavaimu mees! Teda oli raudkambrisse pandud, aga ikka oli teadnud, mis ümbriku sees on! Ja kogu aeg olnud ta paigal justkui nui.

— Viivi Luik „Kõik lood Leopoldist”

Semjon pigistab ju muidugi ja määrab rahatrahve isikuid ja aukraade arvestamata, nagu öeldakse, aga ta elab ise ja laseb teistel ka elada: vahel logiseb tal paadimootor, vahel lendavad tal need mutrid pealt, mis ta oma rinnas mootorit koos hoiavad, või jälle valutab tal haavata saanud pea. Noh ja siis tahab veel hein teha või kapsapõld koristada või jälle peab ta asulanõukogus istungjärgul olema, kuna ta on rahvasaadik, või on sõitnud ülerajoonilisele, mõnikord koguni ülekrailisele nõupidamisele – arutama, kuidas keda püüda. Ühesõnaga, täitsamees, ehkki igavene kurat.

— Viktor Astafjev „Hiidkala”

Oma triibulistes pükstes ja öökuues nägi ta [vahimees Kalistratov] välja ehmunud ametnikuna, keda eksituse tulemusena hullumajja paigutati ning kes usub veel abi kohalejõudmisse.

— Viljo Anslan „Aastase reisi jälgedes”

Poisinäru, tühi toru, kasvult karu, lapse aru, viimne viil ja vana loru, loll ja laisk, poisiraisk!

— Vladislav Koržets ajakirjas Pikker

Olen nii ühiskondlikus kui ka isiklikus elus täitnud oma ülesandeid kohusetundliku tagasihoidlikkusega, tänu millele oman autoriteeti nii kolleegide kui ka perekonna silmis. Jälgin pidevalt ajalehti ning hoian ennast kursis rahvusvaheliste sündmustega, arendan oma silmaringi. Läbisaamine kolleegidega on hea. Ilmutan moraalset kindlust ning tõstan pidevalt oma kutsemeisterlikkust. Ühiskonnas toimuvatesse positiivsetesse muudatustesse suhtun positiivselt, negatiivsetesse aga negatiivselt. Evin tarvilikke põhimõtteid. Eelöeldut arvesse võttes loodan, et olen sobiv kandideerima raamatu „On nigu on” vakantsele autorlusele ja honorarile.

— Vladislav Koržets „On nigu on”

Tal [Kalle Sparvelinil] polnud praktikat ega sünnipäraseid omadusi – tuleb meeles pidada tema säärte pikkust ja muid kehaehituse iseärasusi –, et tal polnud küünevõrdki kalduvust ega oskust allamäge joosta, sest meremees peab oma tallad ja sääretorud alati ainult vastumäge vinklisse lööma.

— Volter Kilpi „„Albatrossi” lugu”

Percie’s, vanimas pojas ja pärijas, on rohkem lakardit kui metsavahti, riiukukke, džokit või tobu. Mu vahva Thornie on enam riiukukk kui lakard, metsavaht, džoki või tobu. Johnis, kes ööbib nädalate viisi mägedes, on kõige enam metsavahti. Džoki võidutseb Dickonis, kes on valmis ööd ja päevad puhkamata maha ratsutama kakssada miili, et jõuda võiduajamistele, kus teda igaüks alt veab. Ja Wilfredis on tobul nii suur ülekaal teiste omaduste suhtes, et teda võib nimetada lihtsalt tobuks.

— Walter Scott „Rob Roy”

Ümmarguse kassipeaga habemeajaja Priidik Sõelem armastas tulisoolast kalasuppi, kandis ühe aisaga raamprille ja oskas maakaardil näidata kõiki tähtsamaid maailmajagusid.

— „Õngemees kalavetel” 2