Читать книгу Suur pettumus ehk humanismi kriis - Lauri Vahtre - Страница 10

Järgnevat võib pidada fakultatiivseks, illustreerivaks alapeatükiks.

Millest? Eesti keeles näiteks suvest ja talvest, põllust, metsast, merest, jõgedest ja järvedest, kartulitest, leivast, viinast ja piimast. Lisaks kõneldakse veel Joosep Tootsist, vürst Gabrielist ja Kalevipojast. Vene keeles kõneldakse samuti suvest ja talvest, leivast, viinast ja piimast ning muudest esimesena loetletud asjadest, aga lisaks hoopis Loll-Ivanuškast, Jevgeni Oneginist ja Peeter Esimesest. Egiptuse araabia keeles kõneldakse põllust ja jõest, aga järvedest juba vähem ja metsast veelgi vähem ning viinast üldse mitte. Kalevipoja ja Onegini asemel figureerivad prohvet Muhamed, Gamal Abdel Nasser ja kuningas Faruk. See kõik on temaatika, igapäevase vestlemise või lobisemise materjal, mis sõltub rahva elupaigast, selle geograafilistest, klimaatilistest, seismoloogilistest jpt. eripäradest, majandusest, naabritest ning lõpuks rahva ajaloolisest kogemusest ja ajaloolisest mälust. Lihtsustatult võiks need kõneteemade allikad jaotada kaheks suureks kimbuks, millest üks on tinglikult öeldes geograafiline ja teine kultuuriline. Tinglikult seepärast, et ka geograafiline aspekt avaldub läbi kultuuri ja vormub lõppkokkuvõttes samuti kultuuriks. Näiteks kui inglane satub ühte kupeesse eestlasega, siis võib ta lobiseda ilmast, eriti vihmasest ilmast, (see on geograafiline aspekt), ent kui juurde tuleb araablane, siis võib jutt vabalt pöörata Araabia Lawrence’ile, milles avaldub kultuuriline aspekt ja eestlase osaks jääb tumma manulise roll.

On selge, et süüdi pole otseselt keel keeleteaduslikus mõttes. Ka araabia keeles võib kõnelda vihmast ja eesti keeles Araabia Lawrence’ist, kuid iva on selles, et eile, täna, homme, lähiminevikus, praegu, lähitulevikus ja ka prognoositavas kaugemas tulevikus kogu maailmas kõneldavas araabia keeles on vihma osatähtsus vestlusteemana kõrvaline, sama kõrvaline kui kõrbejutud eile, täna ja homme kogu maailmas kõneldud eesti keeles. Mõnes keeles lihtsalt kõneldakse mõnest asjast palju sagedamini kui teises keeles. See on tõsiasi, millest ei saa üle ega ümber. Ja sellest tõsiasjast tuleb teha järeldus, et teisele keelele üle minnes ei piisa tavaliselt sellest, kui masintõlge sisse lülitada ja justkui endistviisi edasi rääkida. Teine keel tähendab reeglina ka nihet (mõnikord lausa murrangut) temaatikas. Eriti innukalt võiksid selle väite peale noogutada kunagiste balti parunite vaimud, meenutades ühelt poolt vestlusi kaasparunite ja teiselt poolt kiltrite ja kubjastega.

Edasi – milleks? Eeskätt ilmselt ikka selleks, et vahetada informatsiooni, mis omakorda võimaldab elada ja järglasi soetada. Ent see pealtnäha lihtsakoeline eesmärk ongi põhjuseks, miks inimesed elavad “ühiskondlikult”, see aga omakorda nõuab teatavaid koostööd võimaldavaid põhimõtteid ehk kõlblusnorme. Kõnelemise eemärk peale otsese infovahetuse laadis “vihma sajab” ja “karu on surnud” on nende koostööpõhimõtete elushoidmine ja taasloomine. See on ellujäämisküsimus, mitte moraalijüngrite ajaviide.

Seejuures on moraal enamasti n.-ö. ridade vahel, abstraktsetest kõlblusreeglitest kõneldakse harva; ennemini räägivad inimesed konkreetsetest elujuhtumistest, millele märkamatult (võiks öelda isegi: tahtmatult) antakse kõlblusel ja käitumisnormidel põhinev hinnang. Just hinnangulisus, mis võib avalduda nii otsesõnalise otsustuse kui hääletooni, näoilme, faktide valiku jpm. kaudu, on see aspekt, mis muudab teksti neutraalsest infokandjast ühiskonna kujundajaks. Väärib tähelepanu, et hinnanguist eriti tiine on tühijutt, klatš. Loomulikult peab näiliselt sisutühja lobisemise puhul silmas pidama selle muidki funktsioone, ent vastastikuse usalduse loomine – mis, nagu öeldud, on lahutamatult seotud kõlblusega – on kahtlemata tähtsaim. Ja kui kaks vestlejat jõuavad ühisele otsusele, et see, kuidas Riks Aino lapsega maha jättis ja Rita juurde jooksis, oli esiteks rumalus ja teiseks alatus, siis on jutu käigus märkamatult “ühiskonda loodud”. (vrd. Fukuyama, 188 < J. L. Locke)

Väärtushinnangute erinevused eri kultuuride vahel ei ole esmapilgul kuigi ilmsed. Kõikjal taunitakse petturit, reeturit, varast ja vägivallatsejat, kõikjal kiidetakse lahket, ausat ja ustavat. See on kõigi kultuuride ühisosa, üldinimlik tasand. Aga jäävad ka erinevused. Näiteks tänase läänemaailma keeltes kõlab Ikaros peaaegu kangelase sünonüümina, kuid vanadele kreeklastele oli ta alpuse võrdkujuks. Või mõelgem, kui erinevalt võivad erinevad kultuurid hinnata näiteks abikaasa hülgamist – mõni kultuur huvitub kõigepealt põhjustest, mõni kultuur mõistab reservatsioonideta hukka ja uuemal ajal tundub koguni, et mõni kultuur kiidab reservatsioonideta heaks.

Muidugi sõltub palju konkreetsest inimesest, tema taustast ja kujunemisteest. Ka kaks eestlast ei jõua sageli Riksi, Aino ja Rita küsimuses üksmeelele. Kuid see, et araablane jõuab mõnes sedalaadi küsimuses kokkuleppele just araablasega, on siiski tõenäolisem kui üksmeel eestlase või eskimoga. Väärtushinnanguid sisaldav klatš on kindlasti üks neist valdkondadest, kus erinevas (kultuuri)keskkonnas üles kasvanud inimesed üksteist sageli ei mõista, sest neisse on kasvatatud erinevad normid.

Ja lõpuks kuidas? ehk kõnelemise viis. Jutt pole erinevustest, mis valitsevad sama kultuuri liikmete kõnemaneeri ja kõnevõtete vahel. Igas kultuuris leidub andekaid ja andetuid kõnelejaid. Ent on veel midagi, mis ühendab tervet kultuuri ja eristab seda teistest. Näiteks kõne tugevus ja intensiivsus. Kui sattuda esmakordselt kaukaaslaste või araablaste keskele, võib tekkida mulje, et nad on pidevalt kangesti vihased. Nad räägivad kõvasti, kiiresti, intensiivselt ja ägedalt žestikuleerides, nagu meie siis, kui me endast väljas oleme. Nad tulevad meile suheldes või ka nt. järjekorras seistes ebamugavalt lähedale. Selliselt pinnalt võrsuv pinge on emotsionaalne, irratsionaalne – ja samas täiesti paratamatu. Parim, mis sellise pingega teha võib, on seda endale tunnistada; mõista, et selle tunde tundmine pole veel rassism ega ksenofoobia, kuid ühtlasi hoiduda selle õhutamisest ja kultiveerimisest. Mis puutub konkreetselt kõnetugevusse, siis on see eriti ilmekas erinevus, mida igaüks on ise kogenud. Rahvuste ja kultuuride vaheliste erinevuste eitajad toovad vastukaaluks esile tõsiasja, et pole mingi kunst leida vaikse kõnemaneeriga kaukaaslasi või häbelikke araablasi. Ent naabrite, sõprade ja möödujate valjuhäälsus ei käi neile ka närvidele, nii nagu see liigsuurte koguste puhul või sundolukorras juhtub eestlase või rootslasega. Iga inimene harjub ära oma kultuurikeskkonnas valitseva keskmisega ja sattudes teise keskkonda – või kui see teine keskkond ennast tema kõrvale laotab – tunneb ennast mingil määral ebamugavalt.