Читать книгу Suur pettumus ehk humanismi kriis - Lauri Vahtre - Страница 11

Aeg on tagasi pöörduda avaküsimuse juurde: mille poolest inimene on inimene?

Nagu eelnevast nähtus, sünnib inimene maailma mitte veel inimesena, vaid inimvõimelise olevusena ja kasvab suhtlemise käigus inimeseks, ühtlasi mingi konkreetse kultuuri liikmeks. Aga ikkagi: mille poolest inimeseks? Tõsi, leidub välistavaid kriteeriume, näiteks võimetus mõista elementaarset seost põhjuse ja tagajärje vahel. Sellised inimesed on ohtlikud nii endale kui teistele, ent tavaliselt me siiski ei heida neid isegi mõttes inimkonnast välja, vaid nimetame hulludeks või alaarenenuteks. Raskem on nn. elavate laipadega – inimestega, kelle ajutegevus on igaveseks peatunud, kuid kelle süda jätkab masinate abiga löömist. Ent sel juhul pole probleem mitte niivõrd selles, kas tegu on inimesega, vaid selles, kas tegu on elus või surnud inimesega. Nii või teisiti, ükski eelnimetatuist pole kindlasti ühiskonna “tegevliige”.

Sellega oleme taas jõudnud ühiskonnani. Inimene on ühiskondlik loom, tema võime ühiskonna liikmena funktsioneerida osutub kuidagi märkamatult ja enesestmõistetavalt tema inimeseks-oleku mõõdupuuks. Kui meenutada asjaolu, et pole ühiskonda ilma kõlbluseta, nagu eespool möönsime, siis kerkib iseenesest üles väide, et pole inimest kõlbluseta.

Kas kõlblus teeb inimese inimeseks? See kõlab uhkelt, kuid samas kuidagi ohtlikult. Kas see peaks tähendama, et ebakõlbeline indiviid kuulutatakse ebainimeseks? Ja pillutakse kividega surnuks? Kes kuulutab, kes pillub? Anda mingile inimeste grupile või ammugi “laiadele rahvamassidele” õigus otsustada, kes on inimene ja kes ei ole, viiks nii- või naasuguse totalitarismi ja vägivallani; tasub vaid meenutada kommunistlikke ja fašistlikke õudusi.

Häda peapõhjus on see, et kunagi ega kuskil pole inimesed olnud absoluutselt ühel nõul selles, milliste kuritegude eest peaks inimene ilma igasuguse vaidluseta inimeste hulgast välja visatama. Jutt ei ole isegi mitte kultuuride vahelistest erimeelsustest. Need on nagunii suured ja korduvalt sõdu ning vägivalda põhjustanud. Ei, ka kultuuride siseselt ei ole kõlbluse ja kõlblusetuse piir kunagi päris selge, mistõttu alati säilib oht, et kõrgesti austatud otsustaja hakkab ühisasja sildi all eraasja ajama ja ebameeldivaid inimesi inimeste seast välja arvama.

Paaniline hirm kõlblusmalaka sellise kuritarvitamise ees on siiski eeskätt 20. sajandi Lääne fenomen, mida on toitnud inimõiguste ja individualismi paatos ning kütnud tagant totalitarismiehmatus. Kui aga vaatame kaugemale ajalukku, siis näeme, et inimkond on aastatuhandeid kõlbluspiiride ületajaid just nii kohelnudki: liigitanud nad teistele inimestele ohtlikeks ja nad kas ajutiselt või lõplikult enda hulgast välja tõuganud. Ent seda karmust ei põhjendatud “inimese” mõiste kaudu. Ei kohtunik, timukas ega hukkamist nautima kogunenud pööbel ei vaevanud oma pead küsimuse üle, kas hukatav on kaotanud “inimliku palge”, “õiguse nimetada ennast Inimeseks” vms. Kurjategija saadeti tapalavale, sest ta oli ohtlik teistele inimestele, valitsejale, kõrgemalt poolt sisse seatud korrale vms. Tema lõplik saatus jäi nagunii Jumala kätesse, inimesed ei saanud temalt võtta toonast inimõigust – lootust igavesele elule. Kohtumõistjad vaid tõukasid ta välja sellest ilmast.

20. sajand leiutas aga inimõigused, mis peavad realiseeruma selles ilmas. Muuhulgas õigus elule. Õigus elule sisaldub tapmiskeelu kujul juba kümnes käsus, kuid 20. sajand on tapmiskeelu moonutanud hukkamiskeeluks, lähtudes meelevaldsest põhimõttest, et inimese õigus elule on absoluutne ja võõrandamatu. See tähendab, et inimest ei saa hukata. Millest järeldub loogiliselt, et kurjategija hukkamiseks tuleks ta esmalt selgesõnaliselt ilma jätta tema inimõigustest. Viimast oleks aga võimalik teha vaid seeläbi, et kuulutada inimene eba- või mitteinimeseks. Selline mehhanism oleks absurdne ja viiks mingi saatusliku paratamatusega lõpuks ikkagi metsikusteni, millest andsid aimu kommunism ja fašism ning mille ees keskaegsed koledused kahvatuvad. See, kes on inimene ja kes mitte, on akadeemiline küsimus ega ole lahendatav rahvaküsitluse või killukohtu teel. Veel vähem ideoloogiline küsimus, mida tohiks otsustada mõne partei keskkomitee või mõne religiooni ülempreestrite nõukoda.

Kummatigi peab inimestele jääma võim otsustada, kes käitub kõlbeliselt ja kes mitte. Vasturääkivus on näiline. Tõesti, pole inimest ühiskonnata ega ühiskonda kõlbluseta. Ent see ei tähenda veel, et iga inimene peaks olema kogu aeg mingi ühiskonna liige või et ta ühiskonna liikmena peaks kogu aeg olema kõlbeline. Kui indiviid tõmbub ühiskonnast kõrvale ja hakkab erakuks, siis jääb ta ikkagi inimeseks – vähemalt seni, kuni kusagil, kasvõi tema mälus, säilib ühiskond, millega ta vähemalt teoreetiliselt suhestub. Sama lugu on inimesega, kes jääb küll ühiskonna rüppe, kuid käitub ebakõlbeliselt – ta jääb inimeseks, kuni säilib kõlblus kui selline, mille taustal tema käitumist on võimalik hinnata. Siin peitub analoogia füüsikaga: mateeria olemasoluks on vaja liikumist, ent see ei tähenda, et iga materiaalne objekt peaks pidevalt liikuma.

Järelikult peame kahetsusega nentima, et ehkki kõlblus on vältimatu ühiskonnatunnus, ei osutu ta vältimatuks inimesetunnuseks. Otsida inimese “inimsust” tema käitumises – võib-olla see ongi tulutu tegevus?

Ei ole. Ja mõõdupuuks on ikkagi kõlblus, hoolimata sellest, et ebakõlbeliselt käituvat inimest ei saa teoreetiliselt ega praktiliselt klassifitseerida mitteinimeseks. Inimeseks oleku võti ei peitu mitte kõlbelises käitumises, vaid oluline on selle vundament: võime mõista, mis on kõlbeline ja mis mitte. Inimese defineerib tema võime käituda kõlbeliselt. Ehk lihtsamalt öeldes: inimese teeb inimeseks tema võime teha vahet õigel ja valel, heal ja kurjal. Neid mõisteid tunneb ja tarvitab ka kõige paadunum kurjategija ja seetõttu ta ongi kõigele vaatamata inimene.