Читать книгу Suur pettumus ehk humanismi kriis - Lauri Vahtre - Страница 6

Maailm muutub, selles pole kahtlust. Muutub ka inimene. Teisenevad tema nõudmised elukeskkonnale, teisele inimesele, ühiskonnale ja riigile. Tavaliselt nimetame me seda arenguks ja leiame, et areng on alati hea. Areng on hea juba sellepärast, et see on toonud inimkonna välja pimedusest ja metsikusest ning viinud ta õnnerikka olukorrani, kus elame ja toimime meie – inimkonna arengu lõppsiht ja kroon. Meiega või äärmisel juhul meie lastega inimkonna areng lõpeb, inimene on saamas “valmis” nii füüsilises kui vaimses mõttes. Vähemalt eesrindlike ühiskondade eesrindlike humanistide näol.

Jääb vaid üle heita endalt viimased jäljed oma loomalikust põlvnemisest ja barbaarsest minevikust, heita endalt viimsedki bioloogilised ahelad ja viimne kui keskaegne julmus. Tuleb välja juurida rumalad, atavistlikud eelarvamused, mis jagavad inimesi meesteks ja naisteks, poolakateks ja mongoliteks, valgeteks ja mustadeks. Sama printsipiaalselt tuleb suhtuda ikka veel esinevatesse väärnähetesse nagu varanduslik ebavõrdsus, kättemaksuiha või rahvuslik uhkus. Antropogeneesi pika näitemängu viimaseks ja ühtlasi lõputuks vaatuseks peab ajaloolavale astuma Inimene suure algustähega – olend, kel pole ei sugu, rahvust ega vanust, kes ei kõnele ühtki konkreetset keelt ja kes on täielikult vaba igasugusest agressiivsusest. Kõik tema eripärad on rangelt individuaalsed ega seo teda mingi grupiga. Ta ei vaja ühiskonda oma alandavate kohustustega, ta peab olema vaba. Ta on Inimene.

Üldjoontes on umbes selline arusaam inimesest ja tema tulevikust tänases läänemaailmas valdav. Seegi on arengu tulemus ja sellisena sama paratamatu kui kõik muud suured ülesleidused alates kahel jalal kõndimisest kuni kõlblusnormideni. Nii et vastuvaidlemine oleks justkui mõttetu. Ent teatavasti on igal jõel kuskil kalda ääres ka oma vastuvool ja käesolev raamat esindab siis ilmselt seda vastuvoolu.

Selleski on oma paratamatus, mille vastu ei saa. Olen päris hulga aastaid jälginud humanismiideaalide tegelikku avaldumist nii Eestis kui kogu maailmas, olen teinud tähelepanekuid nii ideede evolutsiooni kui igapäevamentaliteedi muutumise kohta ja olen kõige selle üle juurelnud nii hommiku- kui õhtupoole ööd. Tulemus, mida võib nimetada esseeks, aga miks mitte ka mõtterännakuks, on teie ees.

Raamatu esimeses osas uuritakse küsimust, kes või mis on inimene ehk teiste sõnadega – mille poolest inimene on inimene? Millised on need omadused, mis teevad temast inimese? See on raamatu kõige igavam, aga õnneks ka kõige lühem osa. Teises osas vaadeldakse, kuidas need omadused toimivad ühiskonnas – s. t. kuidas inimene realiseerib oma “inimvõime” koostöös ja suhtluses teiste inimestega ning millised paratamatused sellega kaasnevad. Seda võiks nimetada raamatu kõige sisulisemaks osaks. Kolmandas osas lisatakse kõigele eelöeldule neljas mõõde – aeg. Võib-olla on see käesoleva raamatu kõige originaalsem osa. Neljandas osas uuritakse humanistlikku ideoloogiat ja selle õisi – inimõigusi ning poliitilist korrektsust. See on raamatu kõige praktilisem ja päevakajalisem osa. 21. sajandi alguses on aeg küsida, ega humanism pole sattumas vastuollu inimlikkusesga, nõudes inimestelt vajaliku ja loomuliku eneseohjelduse kõrval juba ka võimatut? Ega siin üritata jälle mingit “uut inimest” konstrueerida? Ega me valel rajal pole?

Lühidalt öeldes kõneleb käesolev raamat inimeseks olemisest, osutades tõsiasjale, et siiamaani on inimeseks olek võimalik olnud vaid läbi kõlbluse, kultuuri, keele, tööjaotuse ja muu seesuguse, mille tänapäevane võitlev humanism meeleldi iganditena üle parda heidaks.

Kas humanism on pöördumatus kriisis või leidub olukorrast mõni tsiviliseeritud väljapääs, see peaks selguma juba lähema sajandi jooksul, võib-olla varemgi. Kui maailmal on tõepoolest plaan hukka minna, siis käesolev raamat seda muidugi ära ei hoia. Aga võib-olla pakub ta kaasamõtlemisrõõmu. Või ajab mõne lugeja hoopis vihaseks.

Nii et võtke heaks või pange pahaks, aga siin ta on.