Читать книгу Suur pettumus ehk humanismi kriis - Lauri Vahtre - Страница 8

Niisiis, umbes selline võiks olla vastus meie kohatult kõlanud abiküsimusele, kas vastsündinud laps on inimene, mis viisakamas sõnastuses kõlas: kas inimene sünnib inimesena või alles kasvab inimeseks. Ta sünnib “inimvõimelisena” ja realiseerib oma baasilise inimvõime, kui teda ümbritsevad inimesed. Ärgem rääkigem siinkohal tema võimetest laiemas mõttes, sest nende väljaarendamine sõltub juba spetsiifilistest oludest, mille hulgas esma-, ehkki mitte ainutähtis on see, milliste konkreetsete inimestega on kujuneval indiviidil võimalus suhelda. Ent nii või teisiti oleme omadega alguses tagasi: kes siis on need, kes teda ümbritsema peavad? Kes on inimene? Mille poolest on ta inimene?

Lisaks kerkib puhtloogiline probleem: kui inimese kujunemiseks on vaja teist inimest, kuidas siis esimene inimene maailma sai? Jäägu see vähemalt siinkohal lustakaks kõrvalepõikeks, millega tegelemine on umbes sama arukas kui vaevata pead küsimuse kallal, et kui hiina keelt õpitakse hiinlaste käest, siis kellelt õppis seda esimene hiinlane? Mis ei tähenda, et seda tüüpi küsimuste tõstatamine alati ja igal juhul mõttetu oleks.

Ei ole võimalik ette kujutada inimese kujunemist ilma suhtlemiseta, järelikult teise inimeseta, järelikult ühiskonnata selle sõna ebatäpses tähenduses. Aristoteles alustab oma “Poliitikat” väitega, et inimene on ühiskondlik loom. Ehkki mõnikord on juuksekarva lõhki ajades püütud näidata, et Aristoteles pidas sõnaga politikon silmas just nimelt poliitilisust ja mitte ühiskondlikkust laiemas mõttes, ei oma see siinkohal tähtsust. Aristotelesel on nii või teisiti üldjoontes õigus. Inimene on loom, kes erineb teistest loomadest oma ühiskondlikkuse poolest. Tõsi, ühiskondlike suhete ja poliitika algmetest võib kõnelda ju ka näiteks šimpanside ja teiste primaatide puhul, võib kõnelda isegi kultuuri algmetest, ent inimese olemuslik sotsialiseeritus on taseme võrra kõrgem, s.t. keerulisem.

Samas – inimese erinevus ja erandlikkus pole kaugeltki nii terav, kui sajandeid on arvatud. Primaatide puhul on täheldatud nähtusi, mida ei saa teisiti nimetada kui kultuuriks. Näiteks anti ühele šimpanside kogukonnale liivaga segatud vilja. Enamik ahve hakkas teri ükshaaval liiva seest välja noppima, ent üks isend võttis peotäie seda liiva-vilja segu ja viskas vette. Liiv vajus põhja ja terad jäid veepinnale, kust need kergesti võis kokku korjata. See uuendus pälvis teistegi ahvide tähelepanu ja nad hakkasid seda järgima. Niisiis omandas üks kogukond mingi spetsiifilise oskuse, mis puudus teistel kogukondadel ja mille teke ei olnud geneetiliselt ette antud nagu näiteks oskus šimpansi moodi häälitseda. Sellesse kogukonda hiljem sündinud ahvilaps sai kasvatuse käigus midagi, mis teda kultuuriliselt eristab teiste ahvikogukondade liikmeist.

Ent kogu oma imestuse või isegi imetluse juures primaatide keerulise ühiskondliku käitumise üle ei tõtta me neid (pool)inimesteks nimetama. Võib-olla tuleb see lihtsalt meie edevusest; kuid ilmselt on osutus inimeste ühiskondlikkuse erilisele keerukusele – võrreldes isegi primaatidega – õigustatud. Inimese teeb inimeseks tema ühiskondlikkuse eriline keerukus, nagu kaelkirjaku teeb kaelkirjakuks tema kaela eriline pikkus. Eriti keeruline ühiskondlikkus on aga lahutamatu eriti keerulisest suhtlemisest ehk keelest.

Sellega seoses tekib küsimus, kas keel on loomade signaliseerimissüsteemidega võrreldes midagi muud või on see vaid üks eriti keeruline signaliseerimissüsteem? Selle üle on asjatundjad palju vaielnud. Ühest küljest riivaks see meie inimlikku uhkust, kui mõni primatoloog väidaks, et Wittgensteini kõige teravmeelsemgi tekst – rääkimata tekstist, mida Wittgenstein analüüsib –, pole oma süvaolemuses muud kui sõnumi saatmise vahend ja sellisena võrdväärne sõnumiga šimpansilt, kes teisele šimpansile alistumise märgiks tagumikku näitab. Vahet ei tee seegi, et Wittgensteini tekst on kirjalik, aga loomade tekstid justnagu mitte, sest koerte ja huntide piiritähised on tegelikult samuti “kirjalikud”. Vähe sellest, võib väita, et vahe ei seisne isegi mitte selles, et inimene kasutab mõisteid, abstraktsioone, sest kas pole näiteks loomade hädasignaalide puhul samuti tegu abstraktsioonidega? Kui hädasignaalide puhul võib väita, et neis ei avaldu mitte abstraktsioon, vaid instinkt, siis leidub siiski ka tõendeid (eeskätt katsed algelise viipekeele omandanud šimpans Cocoga), et vähemalt primaatidel on abstraktse mõtlemise algmed tõesti olemas.