Читать книгу Suur pettumus ehk humanismi kriis - Lauri Vahtre - Страница 12

Evolutsionism ja historism on meile verre kasvanud. Ühelegi uurijale või mõtisklejale ei tuleks pähegi käsitleda inimühenduste toimimisviise ilma uurimata “kuidas kõik algas” – kuidas tekkis perekond, kuidas kogukond, kuidas ühiskond ja lõpuks riik. Põhjusi selleks on enam kui küllalt. Meie praegused teadmised võimaldavad meil päris kindlalt väita, et riiklus tõepoolest “tekib”, ja meil on selle kohta ka enam või vähem usutavaid näiteid. Kogukonna – mitte mõne konkreetse, vaid kogukonna kui sellise – sündi keegi paraku näinud ei ole. Jah, kogukondi sünnib (ja ka sureb) vist küll iga päev, ent indiviidid, kes selles osalevad, omavad juba eelnevat kogukonnakogemust. Kogukonna kui sellise sünni me tuletame faktist, et kunagi sündis riiklus. Veelgi tugevam ja ilmsem on retrospektiivse tuletamise osakaal kõigi teooriate juures, mis kirjeldavad perekonna teket. Ühe sellise esitas ameerika kultuurantropoloog Lewis Henry Morgan 19. sajandi teisel poolel. Morgan õppis tundma mitmeid (pool)loodusrahvaid, eriti irokeese, ja esitas nende sugulussidemete põhjal seisukoha, et nn. algolukorras valitses “hõimu piires piiramatu suguline läbikäimine, nii et iga naine kuulus igale mehele ja iga mees võrdselt igale naisele”, nagu teda refereeris Friedrich Engels. Engelsi referaat (“Perekonna, eraomanduse ja riigi teke”, 1884) ei väärikski tänapäeval mainimist, kui sellest poleks saanud üks marksismi-leninismi klassikalisi teoseid, mis tahes-tahtmata mõjutas kõigi marksismist vaevatud rahvaste vaimu- ja teaduselu kuni hilise ajani või veel täna ning hommegi. Peamine etteheide, mis Morgani teooriale teha saab ja teha tuleb, on see, et ei ole olnud mingit “algolukorda”. Igale päevale inimese kui liigi ajaloos on alati eelnenud kümneid ja võib-olla sadu tuhandeid aastaid, mil elukorraldus oli umbes samasugune. Nii antropo- kui sotsiogenees on toimunud kujuteldamatult aeglaselt ja mitte kunagi pole olnud hetke, mil täiskasvanud inimene või eelinimene oleks tundnud ennast otsekui taevast langenud tühja lehena maailma kaemas, silmad hämmeldusest pärani.

Piiramatut sugulist läbikäimist ei harrasta loomadki, miks pidanuks seda harrastama inimesed? Jah, üks võimalik põhjus leidub. Nimelt eeldus, et inimese lõi Jumal. Õuna söönud ja paradiisist ootamatult välja visatud Aadam ja Eeva olid sõna otseses mõttes taevast kukkunud ning nende puhul ei valmista raskust kujutleda, et nad komistasid hakatuseks piiramatu sugulise läbikäimise teele. Võib-olla see kujund mõjutaski Morganit, ehkki ta oma peateosed kirjutas pärast Darwini “Liikide tekkimist”. Veider, et ka vana jumalapõlgur Engels lasi end kaasa tõmmata lapsepõlves sisse kasvatatud mõistujutust – mis muus osas, nagu peagi näeme, on vägagi tuumakas – ja vormis selle mõttekrambiks, mis kammitseb tänaseni paljusid.

Kõnealune mõttekramp ei puuduta ainult perekonda, vaid arvukalt muidki nähtusi, ja süüdlaseks pole kaugeltki vaid Engels. Peasüüdlane on hoopis Hegel, kes istutas haritud peadesse veendumuse, et ajalugu on areng. Sellest tõsiasjast, millele tema ilmsuse tõttu pole mõtet vastu vaielda, tehakse juba sajandeid kergekäeline järeldus, et kui juba areng, siis peab kunagi ja kusagil olema ka algus. Jällegi on tõenäoline, et laias laastus see nii ongi (näiteks käis kunagi Suur Pauk – kui käis), ent mitte igal konkreetsel juhul või iga konkreetse nähtusega seoses. See ei ole tühipaljas nali, kui vastuseks küsimusele “Kuidas moos kommi sisse sai?” vastata: “Ta oli algusest peale seal sees.” On palju nähtusi, mille puhul on raske läbi saada ilma kujutluseta mingist enam või vähem selgepiirilisest algusest (olgu selleks kasvõi elu ise), aga inimese ühiskondlik korraldus ei pea tingimata olema üks neist.

Niisiis, ei ole eriti viljakas hakata ühiskonna kujunemist lahkama sõnadega “Alguses oli (ainult)...”, kui nendega tahetakse öelda, et alguses muud ei olnud. Fukuyama just seda teeb, pealkirjastades ühe alapeatüki