Читать книгу Suur pettumus ehk humanismi kriis - Lauri Vahtre - Страница 4

Raamatutel on teatavasti oma saatus. Loomulikult sõltub see peamiselt raamatu headusest. Ent mis on headus? Väga lai mõiste, millesse peale ladususe, huvitavuse, olulisuse, sügavuse, kompositsiooni ja stiili mahub ka ajakohasus. Selleks, et lugejaid leida, peab raamat lisaks muule ilmuma ka õigel ajal.

See raamat ilmus esmakordselt 2002. aastal. Keskmise suurusega tiraaž müüdi läbi ja leidus ka vastukajasid, kuid kultuuri peavool raamatut siiski eriti ei märganud. Autorile ei olnud see just “suur pettumus”, aga väikene siiski. Mis oli meie silme ees hargneva Lääne tsivilisatsiooni (viimse?) olelusvõitluse grandioosse vaatepildi taustal muidugi pisiasi.

Paraku just sellist vaatepilti meie silmad näevad, ehkki karta on, et suur, kui mitte suurem osa vaatajaist näeb enda arvates midagi muud. Ka 1453. aastal leidus ümberpiiratud Konstantinoopolis inimesi, kes arvasid, et linnamüüri taga voogavad barbarid on ajutine nähtus, mille kõrvaldab kuidagi iseenesest tsivilisatsiooni vääramatu üleolek barbaarsusest ja järjekordne viimistletud seadusepakett. Kuid leidus ka teisi. Nemad seisid linnamüüril.

Analoogia rändesurve alla sattunud Euroopaga on ilmne. Viimase paari aasta sündmused on vaimse jää siiski liikuma pannud. Siin-seal avanevad unised silmad ja, nagu unest ärkavate inimeste puhul tavaline, valitseb teatav segadus. Mis lahti? Millest see kära? Alles ju oli kõik nii hästi? Miks nad sedasi sebivad? Igatahes on mitu erapooletut lugejat autorile kinnitanud, et seesinane neljateistkümne aasta vanune tekst mõjus neile praegu, uuesti lugedes, väga aktuaalsena. On öeldud koguni, et see raamat on aastatega kuidagi värskemaks läinud, selle asemel, et aeguda. Autorina võin selle üle rõõmustada, maailmakodaniku ja inimolendina paraku mitte, sest toona maalitud tulevikuvisioonid olid võrdlemisi sünged. Kui maailm hukka läheb, siis on sellest vähe lohutust, kui võid enne lõppu kilgata: “Ma ütlesin ju kohe!”

Käesolevas väljaandes on teksti pisut redigeeritud – peamiselt kärbete abil –, kuid mitte täiendatud vahepealse 14 aasta jooksul lisandunud tarkusega, ehkki kiusatus oli suur. Teksti põhiosa on jäetud meelega samaks, et lugejal oleks võimalik hinnata, kus on ajaloo käik autori ennustusi ja hirme kinnitanud, kus aga need ekslikuks tunnistanud. See-eest on raamatu lõppu lisatud terve uus peatükk sellest, mis vahepeal juhtus ja mida see meile täna ütleb – ehk teisisõnu, millistele tulevikustsenaariumidele võiksid vahepealsed sündmused, eeskätt rändekriis ja islamiterrorism, osutada.

Lauri Vahtre