Читать книгу Suur pettumus ehk humanismi kriis - Lauri Vahtre - Страница 9

Õnneks ei ole küsimus, kas inimeste suhtlemine on midagi muud või seesama, ainult et keerulisem, vähemalt antud probleemi – mille poolest inimene on inimene? – raames esmatähtis. Esmatähtis on, et inimeseks saamine eeldab inimkeele omandamist selle sõna kõige laiemas mõttes: võimet mõista teise inimese poolt saadetud signaale, olgu need siis valatud sõnadeks, žestideks või muudeks märkideks nagu tähed, teeviidad või vormirõivastus. Väike laps õpib väga palju ka otsese eeskuju kaudu, ent siingi võib kõnelda märkidest. Võimalik, et kõige algelisemaks märgiks on hääletoon, millega täiskasvanu juba vastsündinut, kui mitte loodet mõjutama asub. Hääletoon on omapärane digitaalne või binaarne keel, milles on vaid kaks märki – jah (hea) ja ei (halb). Esimest väljendavad kõiksugused suhteliselt madalatoonilised ja aeglased lembehäälitsused, teist kõrgendatud, teravam toon ning kiirem kõne. On oluline märkida, et see keel ületab inimese kui liigi piirid. Vähemalt koduloomadel on kalduvus seda keelt kasutavat inimest mõista.

Mõiste “keel” kogu laiahaardelisusest hoolimata jääb suu ja keele abil moodustatud, häälikutes väljendatav kõne ikkagi kõige tähtsamaks keeleks, mis muuseas on ka tõesti üks neist vähestest omadustest, mille poolest inimene kõigist teistest liikidest erineb. Mitte et selles midagi spetsiifiliselt inimlikku oleks (tummade suhtlemine tõendab, et peamiseks sidevahendiks saab olla ka mingi teine süsteem), aga mingitel mõjuvatel põhjustel läks nii. Häälikute kasutamine võttis kunagi kuskil meie eellaste hulgas maad ja arenes keeleks. Miks, ei tea. Primatoloogidele valmistab küsimus seda enam peavalu, et näib, nagu poleks ahvide kõnevõimetuse taga mitte niivõrd nende suuõõne ehituse erinevus, kui soovimatus. Samas on kuulmine neilegi esmase informatsiooni allikaks, esimeseks sidekanaliks hädaohu puhul ja saab paremini hakkama keskkonnatakistustega (s.t. olukordi, kus ei kuule, kuid näed, esineb harvemini kui olukordi, kus ei näe, kuid kuuled).

Seega on meil inimese eripärana sõelale jäänud kõneldav keel. Kuid kõneldavat keelt on raske ja ilmselt võimatu lahutada kultuurist. Iga keel on kõigepealt mingi konkreetne keel – eesti, vene, inglise jne. Ehkki on tõsi, et sama keel võib vahendada erinevaid kultuure, ei saa need olla väga erinevad ja kõneldav keel on nii või teisiti kultuuris kinni. Ei ole võimalik õpetada last “lihtsalt” kõnelema, tirimata teda mingile konkreetsele kultuuriväljale. Millest järeldub, et kui pidada kõnet inimese eripäraks, siis on see enam-vähem sama, kui öelda, et inimese eripäraks on kultuur. Kultuur, mis avaldub konkreetse kultuurina ja mida vahendab konkreetne keel.

Keelte erinevus ja sõltuvus kultuurist ei tähenda, et poleks võimalik konstrueerida lauseid, mis sobiksid igasse keelde. Tõesti, igas keeles võib öelda, et vihma sajab või et karu on surnud. Ehkki sellistes asjades ei maksa liiga kindel olla. Eestlasena ütlen näiteks, et sündisin 22. märtsil, aga inglasena ütleksin, et mind sünnitati 22. märtsil, mis pole päriselt seesama.

Kuid oletagem siiski, et kõiki keeli ühendab mingi “vabalt konverteeritav” ühisosa, mille tõlkimist mingid kultuurilised erinevused ei sega. Kas see tähendab, et võiks kõnelda “lihtsalt” inimkeelt ja kanda “lihtsalt” inimkultuuri, mis pole ei saksa, hiina ega maoori kultuur? Ei, kindlasti mitte. Igasugune sootsium on väga keeruline süsteem ja selle toimimiseks ei piisa, kui inimesed oskavad üksteisele teada anda, et vihma sajab või et karu on surnud. Edasi tulevad küsimused, mida selle informatsiooni peale teha, ja nendele küsimustele annavad eri kultuurid juba väga erinevaid vastuseid. Konkreetse keele identsus praktikas ei tulene mitte niivõrd tema grammatilisest süsteemist ega hääldusest, kui sellest, millest selles keeles räägitakse. Bambuti keeles ei saa kindlasti üksikasjaliselt kõnelda vanast, värskest, teralisest, koorikulisest, vaalulisest, kohevast jne. lumest, mille väljendamiseks eskimo keeles on kümneid eri sõnu. Kusjuures, isegi kõneldava sisu pole kõige peamine erisus. Jah, loomulikult sõltub palju otseselt vastavat keelt kasutava ühiskonna tegevusala(dest) ja looduslikest oludest, ent põhierinevused – n.-ö. tõelised tõlkeprobleemid – võrsuvad ikkagi erinevatest väärtussüsteemidest. Kui Gröönimaale sattunud pügmee võib lõpuks võrdlemisi väikese vaevaga ära õppida kõik erinevad lumed ja neid tähistavad sõnad, siis eskimo au- ja eetikakoodeksiga ning viisakusreeglitega ei pruugi see nii hõlpsalt minna.

Võib küsida, kas inimene sünnib mingisse keelekonteksti ja omandab seetõttu ka vastava kultuuri, või on vastupidi – inimene sünnib mingisse kultuuri ja omandab seetõttu ka vastava keele. Igaüks võib lihtsa enesevaatluse teel tuvastada elemente mõlemast. Inimene kasvab ja kasvatatakse paralleelselt nii mingisse kultuuri kui seda kultuuri kandvatesse, siduvatesse, peegeldavatesse jne. keeltesse, millest artikuleeritud kõne on vaid üks; sellele lisandub miimika, kehakeel laiemalt jpm. Kui laps sündides on lihtsalt laps, siis initsiatsiooniriituse päevaks ei ole temast saanud mitte “lihtsalt” inimene, vaid mingi konkreetse kultuuri liige, mida tänapäeval tähistatakse kõige sagedamini rahvuse nimega. Näiteks on temast saanud eestlane, meeldigu see talle või mitte.

Siin jõuame temaatikani, mis on tekitanud, tekitab praegu ja ka tulevikus palju kirglikke eriarvamusi. Leidub ideoloogiaid, mis salgavad ja eitavad inimeste seotust mingi konkreetse rahvuse või kultuuriga ning kõnelevad “üldinimlikest” väärtustest. Sellega seoses oleks otstarbekas teha veelgi selgem vahe kolme suure valdkonna vahele, mis keeli (õieti: kõnet) nii väga eristavad. Esimest ja teist me juba nimetasime, need on temaatika ja väärtushinnangute süsteem, kolmas on see, kuidas kõneldakse – millise tempoga, kui valjult, kui paljude žestide saatel, milline osa üldse on kehakeelel ja muudel n.-ö. sekundaarsetel keeltel, millised on suhtlemisel privaatsusnõuded jpm. Nii et kui pöörduda tagasi Gröönimaale sattunud pügmee probleemi juurde, siis tuleb tal eskimokeelse jutu sisu ja õpetliku iva kõrval ära õppida veel õige tempo, õige kõnetugevus, õige asend kõnelemise ajal jms. Inimlikus suhtlemises (ehk keeles laiemas mõttes) võib seega eristada vähemalt kolme aspekti: millest kõneldakse, milleks kõneldakse ja kuidas kõneldakse.