Читать книгу Suur pettumus ehk humanismi kriis - Lauri Vahtre - Страница 7

Väide, et “inimene – see kõlab uhkelt”, ei pane enamikku meist kulmugi kergitama. Muidugi kõlab uhkelt. Me kõik oleme inimesed, miks mitte seda uskuda. Isegi iroonilise meelelaadiga ühiskonnakriitik, kes poetab sellise loosungi nagu kogemata just siis, kui televiisor edastab saadet mõnest eriti jälgist sarimõrvarist või jäätmeis sobravast prügikollist, ei kahtle tavaliselt põrmugi, et inimene, see kõlab tõepoolest uhkelt. Või vähemalt peaks kõlama, kui transnatsionaalsed korporatsioonid, ülemaailmne vabamüürlik vandenõu ja üleüldine tolerantsuse defitsiit teda pidevalt ei alandaks ega orjastaks. Ka kõige leppimatum usukuulutaja, kes on kindlalt veendunud, et kõik maine on kuradist, on tavaliselt nõus möönma, et kuna Jumal on andnud inimesele oma näo, siis on inimeses kõige lihaliku ja madala kõrval ka jumalik alge, mis asetab ta kõrgemale kõigest muust elavast ja elutust.

Ent kes on inimene? See küsimus, mida on ilmselt tuhandeis variantides esitatud tuhandeid kordi, kõlab banaalselt. Mida siin küsida? Aga muidugi mina, sina, tema, meie, teie ja nemad – kõik kokku. Jah, seda küll. Kuid mille poolest? On see intellekt? Hing? Abstraktse mõtlemise võime? Võime moodustada mõisteid? Võime naerda? Kõlblustunne? Mida õieti mõeldakse, kui nutuse häälega palutakse: “Ole ometi inimene!”

Võimalikke vastuseid küsimusele, mispoolest inimene ikkagi on inimene (kui on), on päris palju ja päris teravmeelseid. Et nende virvarris pisutki korda luua, oleks arukas esitada lisaküsimus: kuidas inimene algab? Kas inimene juba sünnib inimesena või alles kasvab selleks? Kas ta juba sündides on inimene? Või enne sedagi?

Esialgu näib ka see küsimus tarbetu või isegi jõhkrana. Muidugi on inimene juba sündides inimene, kuidas teisiti? Seda kinnitavad seadusedki, seda kinnitab inimkonna ajalugu. Me võime nõustuda või mitte nõustuda nendega, kes loote õiguste kaitsel lähevad niikaugele, et nimetavad ka juba viljastatud munarakku inimeseks või vähemalt kõnelevad tema õigustest, kuid vastsündinu on inimene mis inimene.

Ja ometi väärib see küsimus küsimist. Korduvalt on jõutud järeldusele, et asi polegi nii lihtne kui paistab. Selles veendumiseks tuleb meenutada teatud tahtmatuid eksperimente, mida julm juhus on korraldanud. Nimelt on dokumenteeritud mitmeid juhtumeid, kus vastsündinu on mingil põhjusel inimeste käest loomade hoole alla sattunud. Need tõestisündinud lood huntide või ahvide poolt üles kasvatatud imikutest andsid Burroughsile ja Kiplingile inspiratsiooni Tarzani ja Mowgli loomiseks, kuid tegelikkuses ei saanud neist lastest kaugeltki Tarzaneid ega Mowgleid. Neist ei saanud üldse inimesi. Vähemalt nii kõlas tervemõistuslik otsustus. Taas leituna ja inimeste hulka tooduna nad puresid, urisesid, näitasid hambaid ega õppinud iial kõnelema ega kahel jalal kõndima. Parimal juhul harjusid nad inimeste lähedusega ega suhtunud neisse enam umbusu või vaenuga, nagu seda mõnikord õnnestub saavutada koju toodud metslooma puhul. Üks sellistest lastest õppis mitme inimeste keskel veedetud aasta järel naeratama, kuid see oli ka kõik.

Niisiis tundub, et võimalik vastus küsimusele: Millal inimesest saab inimene? peaks asuma kuskil kahe pooluse vahel. Ühelt poolt eksisteerib seisukoht, et inimene on juba sündides või isegi lootena inimene. Selle seisukoha äärmusvormiks on teooria, et inimene pärib oma vanemailt peale kromosoomigarnituuri ka rahvuse (õieti n.-ö. emakultuuri), sündides mitte lihtsalt inimlapse, vaid näiteks eestlase või venelasena. Vähem deterministliku vaate kohaselt sünnib laps küll inimesena, kuid mitte konkreetse rahvuse liikmena. Eestlaseks või venelaseks, aga ka õilsaks rüütliks või kavalaks talupojaks ta kasvab ja/või kasvatatakse eeskuju ning õpetuse läbi. Ning lõpuks teise äärmusse minev seisukoht, mille järgi laps ei sünni ei eestlase, venelase ega isegi mitte “lihtsalt” inimesena, keda Aquino Thomas ja John Locke kirjeldasid kui “puhast lehte” ehk tabula rasat, vaid millegi veel puhtama ja valgemana.

Kummalisel kombel ei asu tõde selles küsimuses kummaski äärmuses ega ka mitte nende vahepeal, vaid mitmes kohas korraga.

Burroughs ja Kipling kirjeldasid Tarzani ja Mowgli kuju luues, kuidas lapse areng pidanuks toimuma, kui Locke’i ja tema järelkäijate teooria tabula rasast vastanuks tõele. Selle teooria kohaselt koosneb lapse teadvus arutlus- ja seostamisvõimest ning mälust. Neile võimetele on vaja lisada vaid kogemused. Ent huntide ja ahvide poolt üles kasvatatud laste saatus näitab, et vastsündinu pole tõepoolest isegi veel mitte tühi leht, kuhu kogemus võiks teadmisi kirjutama hakata. See leht ise peab alles kujunema ja viidatud juhtumid näitavad selgelt, et selleks on vaja suhtlemist teiste inimestega. Et olla loogiliselt järjekindel, ei tohiks me õigupoolest kõnelda suhtlemisest “teiste” inimestega, vaid peaksime ütlema: inimeseks saamiseks on lapsel imikueast peale vaja suhelda inimestega, vastasel korral temast inimest ei saa. Kiplingi fantaasia sellest, kuidas Mowglist vana karu Baloo õpetusi kuulates inimene kasvas, osutus utoopiliseks. Õpetust on tõesti vaja, aga õpetajaks peab tingimata olema inimene.

Kummatigi teeb Francis Fukuyama vastupidise järelduse: inimene on sündides rohkem kui puhas leht. Tema toetab seisukohta, et inimesel on lisaks arutlus- ja seostamisvõimele ning mälule olemas veel teatavad kaasasündinud tunnetuslikud struktuurid ja vanusega muutuv õppimisvõime, ehk teisisõnu: inimloomus on olemas. (Fukuyama, 164–165) Just õppimisvõimele pöörab Fukuyama erilist tähelepanu, tõstes selle inimloomuse põhiomaduseks. Ta toob võrdluse keelega: inimene ei päri keeleoskust, küll aga keele õppimise võime. Fukuyama nendib kokkuvõtteks: “Selle, et lapsed õpivad teatud ajal teatud kava kohaselt teatud asju, määrab loodus, see, mida nad õpivad, jääb kultuuri pärusmaaks.” (Fukuyama, 169)

Küsimus, kas inimene saab kaasa rohkem või vähem kui Locke’i tabula rasa, osutub õnneks ületatavaks, kui kujutleme, et laps saab kaasa mitte täiesti puhta lehe, vaid enamasti täitmata lahtritega formulari, mille enamik tühje lahtreid ei ole veel isegi täitmisele “avatud”. Nende avanemisele peab kaasa aitama suhtlus. Teisalt on aga mõnesse lahtrisse juba üht-teist sisse kantud, sest esimesed kogemused on laps (nt. ema häält ja südamelööke kuulates) juba saanud. Ent need kogemused pole kaugeltki piisavad, et laps võiks oma lehte edaspidi iseseisvalt täita. Piisav ei ole ka ei hundi, ahvi ega ükskõik millise muu looma hoolitsus, mis suudab sellel kujuteldaval paberilehel avada vaid piiratud hulga lahtreid. Näiteks õpetada lapse urisema, kuid mitte kõnelema. Ühesõnaga, vaja on inimest.

Fukuyama viimast tsitaati täpsustades võiks öelda: loodus määrab selle, et lapsed on võimelised teatud ajal teatud kava kohaselt õppima teatud asju, kuid kas nad seda ka teevad, sõltub nende suhtlusvõimalustest, ja see, mida nad õpivad, jääb kultuuri pärusmaaks.

Inimlaps ei saa sündides kaasa mitte valmis inimloomust, vaid võime see loomus teiste inimeste abil endas leida ja välja arendada.