Читать книгу Alumiiniumist kurgid - Margus Haav - Страница 10

10 ALUMIINIUMIST KURGID

Istun ja ootan. Need augud stepiliivas ei ole siin niisama. Suitsetada ei tasu, neil on väga hea nina ning nad on ettevaat-likud. Mis muud sul üle jääbki, kui oled nii väike.

Ootamine tasub viimaks siiski ära. Ühest august piste-takse välja pisike must nina, mis hoolikalt ümbrust nuhutab. Veidral kombel ei pea ta aga mind mu päevases 40-kraadises leitsakus läbihigistatud riietes mingil viisil ohtlikuks. Juba piiluvad pisikesed mustad elavad, säravad silmad. Kõik tun-dub ka visuaalsel vaatlusel ohutu olevat ning august vupsab välja esimene liivahiir. See on signaaliks. Ellu ärkavad ka teised augud, korraga on kogu ümbrus täis kümneid pisikesi energilisi loomakesi, kes sähvivad uruaukude vahel nagu til-lukesed karvased välgud, uhke tutt pika saba otsas lõbusalt lehvimas. Liivahiirte ballett tundub alluvat mingile kindlale rütmile, see on uhke ja ilus. Oma pisikesest kogust ning naljakast välimusest hoolimata on nad omamoodi väärikad. Nad hüppavad ja tunnevad elust täiel rinnal rõõmu, kuulda pole ühtegi heli peale väikeste käpakeste padina kuumal lii-val. Kunagi ei põrka nad omavahel kokku, kordagi ei komista. Miks nad seda teevad? On see mingi õhtune rituaal enne magamaminekut või pigem vastupidi, sissejuhatus algavale toimekale ööle? Või nad tõepoolest esinevad mulle? Niisama, lustist. Nad on hästi sümpaatsed ega tee mind justkui märka-magi. Aga päris kindel, et nad teavad, et olen seal, ning olen kindel selleski, et näen neid silmanurgast omavahel kavalaid pilke vahetamas.

Muidugi oleksin võinud nende eluviiside ja harjumuste kohta hiljem uurida ja ehk võiks seda nüüdki teha, aga mil-leks. Mulle jäid nad meelde just sellistena ning nii on nende