Читать книгу Alumiiniumist kurgid - Margus Haav - Страница 15

Diskoteek 15

toit polnud, kuidas nüüd öeldagi, juba iseenesest eriti hea. Jälgisin alati üht oma rühma võrdlemisi tugevalt lühinäge-likku pikakasvulist vistrikulist vibalikku, kes enne sööma asu-mist võttis oma paksude klaasidega prillid eest. See oli reegel. Ma sain temast suurepäraselt aru. Korra tahtsin temalt prille laenata, et kohe kindlasti mitte midagi näha, aga lihtsam oli silmad kinni pigistada. Esimestel nädalatel oli üldse väga kee-ruline sööklatoitu alla neelata. Kurat teab, kuidas see tehtud oli. Peamiselt olid toiduks arusaamatut päritolu pudrud, kas põhja kõrbenud või pooltoored, nii et selles mõttes oli vahel-dus olemas. Liha jõudis noorsõdurite taldrikutesse juhusli-kult, kala sagedamini, aga kala puhul oli tegemist peamiselt sabade ja peadega. Tont teab, kuhu see ülejäänud söödav osa sai. Päris kindlasti keetis Eestis iga endast vähegi lugupidav talumees oma sigadele paremat toitu.

Kord kamandati köögitoimkond äsja saabunud seakeresid tassima. Jooksime kuumast ja niiskest ruumist otse paukuva pakase kätte. Autokastis külitavad lihakehad olid korralikult poolitatud, rasvased ja libedad. Sellist libedat poolikut siga oli uskumatult keeruline tassida, see hakkas vastu. Tassida tuli pealegi järskudest treppidest üles. Raudtrepid olid aga jäätunud, mis tegi asja veel keerulisemaks. Napi valguse kätte jõudes langes mu pilk ühe looma kintsul täiesti selgelt näha olevale templile. Seal oli aasta 1978 ja Moskva 1980. aasta olümpiamängude logo. Siga oli oma ajalikust elust lahkunud seega kümmekond aastat tagasi ja veetnud vahepealsed rahu-tud ajad turvaliselt sügavkülmas. Vähemalt loodan, et sügav-külmas. Nii et ma parem ei tahagi teada, millistest ladudest tooraine tuli ja kuidas meile toitu keedeti.