Читать книгу Alumiiniumist kurgid - Margus Haav - Страница 24

24 ALUMIINIUMIST KURGID

seisis teise grusiini eest kas või kümne mehe vastu. Kasah-hid ei jätnud omi mitte kunagi üksi. Tšetšeenid läksid päris hulluks, kui kaasmaalastele liiga tehti. Venelaste vahel oli kokkuhoiuliin mõnevõrra lõdvem, aga siiski olemas. Vana-kesest eestlane oli seevastu täiesti võimeline tuima kivinäoga mööda jalutama kambast, kes peksis tema noorema aasta-käigu kaasmaalast. Tõsi, siingi on erandeid ja ühte nendest kohtasin ma ka.

Baltiiskist minemasaamine eeldas hakatuseks ei rohkemat ega vähemat kui vanemate külaskäiku. Isa ja ema laadisid Žiguli 01 pagasniku Vana Tallinna ja kuivainete hoidmiseks mõeldud kandilisi mummulisi plekkpurke täis ning asusid teele. Mõlemad kaubaartiklid olid venelaste seas absoluutsed hitid ja ülikõva valuuta. Ka polkovnik Abramovi jaoks, kellele need külakostiks olid mõeldud. Tema juurde oli kohutavalt keeruline pääseda, aga kuidagi see õnnestus. Polkovnik elas polkovniku kohta väga tagasihoidlikes tingimustes, räpases sõdurilinnakus pisikeses umbses korteris, mis oli täis kirjusid Kesk-Aasia vaipu ja pruune sektsioonkappe. Vana Tallinn ja kuivainekarbid olid talle väga meeltmööda ja üldse paistis olevat tegu arusaaja ja mõistliku mehega. Vastutasuks kinkis ta tükikese lihvitud merevaiku, mille otsa oli kleebitud üks väiksem merevaigutükk. See peaks mul siiani kusagil alles olema. Aga tühja sest merevaigust. Selle inimese võimuses oli mind sellest tegevsadistidega asustatud hullumajast ära saata ja seda ta sõnapidaja mehena tõepoolest ka tegi. Juba paari nädala pärast pakkisin oma vähesed asjad seljakotti ning asusin teele Romanovo-nimelise külakese poole, mis sai mu koduks järgnevaks poolteiseks aastaks.