Читать книгу Alumiiniumist kurgid - Margus Haav - Страница 11
ОглавлениеSissejuhatus 11
elavad nööpsilmad ja tutikesega sabad jäänud kogu ajaks minuga. Näen neid vaimusilmas ikka. Nad ei meenu mitte küll igal aastal, kuid toona stepis tekkinud side on siiski ülla-tavalt tugev.
Nii on tegelikult kogu selle kahe aasta ja ühe kuuga, mil sattusin paikadesse, kuhu jalg enam kunagi astuda ei saa ja sageli ei tohigi ning kus juhtusid asjad, mis tulevad vahel nagu need vahvad liivahiirekesed ikka minu juurde tagasi. Mõnikord ma tahan neid unustada. Mis möödas, see möö-das. Ei ole mul tarvis mineviku kummitavaid varje. Aga var-jud ei kuula.
See oli üks ütlemata kummaline aeg täis lootusetust, hirmu, igatsust, ahastust, vägivalda ja kõigele sellele kontrastiks ka ilusaid hetki, mis tõusid eriti esile. Kunagi ei ole ma olnud nii lähedal surmale. Olen tundnud nuga kõril ja vaadanud otsa ehedale kurjusele. Olen seisnud nimetu läbikülmunud taiga-linna täistuisanud, otsekui postapokalüptilisest filmist pärit troostitute tänavate kahvatute laternate tuhmis valguses ümber piiratuna süngete retsidivistide ringist. Olen nälginud taigas ja piinelnud kõrbes janus. Olen varastanud vagunist sütt, pea kohal undamas kaabel, kus on sees 18 000 volti. Olen olnud palavikus, mida kraadiklaasi elavhõbedasammas enam näidata ei suutnud, ning võtnud tuimalt vastu oskamatu või siis lihtsalt hoolimatu käega tehtud süste, millest jäid valkjate pikkade aluspükste tagumikule verised plekid.