Читать книгу Alumiiniumist kurgid - Margus Haav - Страница 17

Diskoteek 17

käsikaudu paar tiiru ringi aeti ja siis peoga välja võeti. Või-malik, et mustemana kui enne. Aeg oli kallis. Loomulikult ei jõudnud nõud ära kuivada. Aukus silmadega soldat haaras ropendades sülle juba järgmise värskelt pestud ligase tald-rikuhunniku ja vaarus söökla poole, et sealt mõne minuti pärast naasta uue sületäie kasutatud nõudega.

Diskoteegi nõrk koht oli ka see, et kuigi see asus otse köögi kõrval, pääses sealt sööma pärast vahetuse lõppu ehk alles siis, kui tegelikult enam midagi süüa ei olnud. Kuivanud leivakannikas, mingeid kraapeid kuskilt katlapõhjast. Kõht oli aga hullupööra tühi. Jäätmekatel, kust turritasid näritud saiatükid, võis sisaldada siiski ka täiesti korralikke lihatükke. Tont teab, kuidas need sinna sattusid, aga hea, et sattusid. Korisevate kõhtudega ja neli tundi jutti jalgel olnud köögi-toimkond sobras seal paljaste kätega ja toppis paremaid palasid suhu. Pärast seda vältisime üksteise pilke ja andsime tundide viisi jäises rasvases vees solberdamisest tundetuks muutunud sõrmede vahelt edasi paberossi. Lõunasöök algas juba tunni aja pärast. Köögitoimkonnas olemist ei igatsenud keegi.