Читать книгу Alumiiniumist kurgid - Margus Haav - Страница 23

Rahulik koht 23

diagnoos, koputajatel polnud mingeid šansse ei vanglas ega kroonus oma aja lõpuni, kui nad üldse sinna lõpuni kuidagi välja vedasid. Loomulikult ei olnud tegemist mingi kopu-tajaga, ta lihtsalt jäi mingile ülemusele vahele, kui pärast tavapärast peksasaamist oma verist nägu loputas. Ta ei andnud kedagi välja, ta ei rääkinud midagi. Aga ikkagi peeti koputajaks. Ja kui see silt on juba küljes, siis võrdus see põhi-mõtteliselt rasvases kirjas tätoveeringuga otsa ees, see tuli sinuga igale poole kaasa, saatis sind kõikjal ja lahti sellest ei saanud. Koputajatel polnud mingeid õigusi ja ka oma aasta-käigu mehed võisid neid karistamatult käsutada ja peksta. Koputajatel polnud mingit lootust oma elujärje paranemisele ka pärast pooleaastast või isegi aastast teenistust. Nad olid lindpriid.

Tegelikult oli seal veel üks eestlane. Nagu tüüpiline eest-lase edumudel sõjaväes, nii oli ka tema komandöri autojuht, vanake peale selle. See kombinatsioon tegi temast meiega võrreldes pooljumala. Põhimõtteliselt oleks olnud tema võimuses kaasmaalaste heaks suhteliselt vähese vaevaga nii mõndagi ette võtta, aga seda ta ei teinud. Kas lihtsalt ei viitsi-nud või ei riskinud, igaks juhuks, paljugi mis.

Siinkohal tuleb murendada üht rahvusmüüti eestlaste kokkuhoidmisvõimest üle ilma. See on müüt. Võrdlemisi sitt tõdemus, tuleb nentida. Võimalik muidugi, et kusagil ongi nii, et eestlased hoiavad kokku ja astuvad üksteise eest välja, kuid minul ei õnnestunud seda oma silmaga tunnistada. Kui juhtus minema rahvustevaheliseks kakluseks – ja seda juhtus ikka –, siis armeenlased tulid armeenlasele alati appi. Usbekid astusid reeglina kaasmaalase kaitseks välja. Grusiin