Читать книгу Alumiiniumist kurgid - Margus Haav - Страница 12

12 ALUMIINIUMIST KURGID

Üks esimesi fotosid minust uues reaalsuses. Suured silmad ahastusest pärani, olevik kui luu-painaja, tulevikku eriti ei paistnud. Kuna vanakesed varastasid noorsõduritele välja antud mundrid silmapilkselt ära, kasutas terve grupp noorsõdureid selle kohustusliku paraadfoto jaoks rekvisiitidena ühte ja sama mütsi, särki, lipsu ja vormipintsakut.

Mõnikord tundub mulle, et võib-olla pidi mu elu lõppema tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust, päikesest lõõskavas stepis, kui äsja startinud sihvakas hävitusrakett pööras kor-raga õhus otsa ümber ja lendas otse meie poole. Ma ei tea, miks see nii ei läinud. Võimalik, et millelgi pole mõtet, kuid võimalik, et kõigil asjadel on siiski oma põhjus.

See lugu algab 1988. aasta 20. novembri öösel, kui mind viidi Viljandi sõjakomissariaadi ees ootavasse bussi, millega läks sõit Lasnamäe kogumispunkti ja sealt edasi vägedesse. Mul oli tunne, nagu sõidaksin omaenda matustele. Tundus, et šansse sõjaväest elusana naasta on minimaalselt. Uus reaalsus, mille eest leidsin, oli kohati veel koledam, kui olin osanud oodata.

Alustasin sõjaväeteenistust Leningradi lähistelt õppelin-nakust, kus koolitati raketioperaatoreid. Nende tulevased teenistuskohad ootasid ees kas Afganistanis või Kaug-Põh-jas. Arusaadavatel põhjustel tegin kõik, et sellest kõrvale hoida. Pea hakkas valutama ja kohe nii, et mine või hulluks. Nagu üks meditsiinitudeng oli mind enne kroonut õpetanud, on peavalu ainus haigus, mida annab enam-vähem edukalt simuleerida. Paari kuu pärast saadetigi mind Kaliningradi oblastisse. Alguses sattusin Baltiiskis asuvasse autoroodu, mis oli põrgule kõige lähem koht maa peal. Sealt õnnestus siiski edasi pääseda Romanovo-nimelise külakese lähistel asuvasse õhukaitsedivisjoni.