Читать книгу Tagamaa - Martin Algus - Страница 11

Anna liikus külatänaval nagu asulasse sattunud metsloom, vaatas teeristil kahtlevalt ringi. Aga keegi ei pööranud talle tähelepanu ja ta harjus tasapisi lärmakama ümbrusega, inimkarjaga apteegi ja kiriku ees, vankritega, mis raudteejaama poolt voorides mööda peatänavat kolisesid.

Anna läks turuplatsile, nägi turuväravas jalutut meest, kes kerjas otse kuivanud poril istudes, tsaariarmee sõdurimüts käes, tema kõrval mängis pime sõdurpoiss kannelt. Ta nägi kauplejaid ja ostjaid, kuulis rutakaid jutukatkeid ja pikki kaalutlevaid häälitsusi. Räägiti järjekordsest sõjast, sest talvel olla Eesti Vabariik välja kuulutatud ja pisikese raudteejaama ees seisis nüüd juba mitmendat päeva soomusrong. Sõdurid liikusid kolonnis ja turukõrtsi ees magas murul paks võõra moega mees, traksid maas, püksid eest ja tagant täis tehtud.

Naised rääkisid lihaletis, et mehed peavad jälle minema hakkama, ei tea kuhu ja kui kauaks ja kellele seda kõike vaja on?

Anna üritas oma asjad kiiresti ära ajada, see pole tema maailm, temal pole sellega asja, temal on tare ja kass ja kanad ja poiss, kes veidra juhuse tahtel sinna oli tulnud.

Hull või mõrtsukas või sõjavang, mis vahet seal on?

Ja kes siis Anna ise oli, mõrtsukas, hull? Vang?

Seegi oli segane ega vajanudki selgitust.

Anna seisatas, vaatas tolmusammast, mis jaamaplatsilt latvade kohale kerkis, nägi valguskiiri sellest läbi tungimas ja tundis, et hõõgub seestpoolt, liha oli pehme ja soe, tuksumine ühtlane ja rahulik.

Ta võttis suuna külaservale, kus kõrgus esimene madal voor.