Читать книгу Tagamaa - Martin Algus - Страница 4

Anna seisis väljas ja vaatas saunanurga poole.

Seal tuikus sinkjaks jäätunud näoga noormees, seljas vaid külmast kange särk, jalas pikad räbalad püksid, varvaste ümber armetud nartsud, mis olid ilmselt särgi allservast käristatud.

Kas see ongi muutus, mida uni oli ennustanud?

Kui nii, siis on see päris ootamatu lõpp seekordsele pikale huugamisele. See oli võtnud kentsaka mehekuju seal saunanurga vastas päeva kõige valgemal ja samas kõige hääletumal ajal, kui vaid mõni üksik kristall endast vaikusele omase ettevaatlikkusega teada andis.

Anna aitas võõra sauna, mähkis ta paksu põdranaha sisse ja tegi kerisele tule alla.

Mees lamas vaikselt värisedes keset põrandat, silmad liikumatult või siis õige vähe nõkseldes nõgise lae poole vahtimas. Aga siis hakkas koos niiskete puude hisina ja praksumisega ka mees järsku liikuma, külm hakkas kehast välja pressima, venitas poore ja karvakeste juurekoopaid, pressis jõuga läbi soonte ja küünte.

Mees vappus ja lõõtsus hammaste vahelt häälitsedes, ja see polnud miski inimhääl, see oli loomalik vahune lõrin nagu marutaudis hundi surmaulg.

Anna tiris ta mööda põrandat leiliruumi ja viskas peoga ürte kerisele. Vappumine muutus nüüd kohati lausa tantsuks, kui sulav mees ihuliikmete taltsutamisega enam vähemalgi määral toime ei tulnud. Anna teadis, et mehel peab olema põrgulikult valus, kui kiviks külmunud keha uuesti lihaks hakkab lahtuma. Võib-olla jääb ta varvastest ilma, sõrmedest?

Mees oli tõesti päris läbi jäätunud, aga ilmselt siiski mitte öö läbi lumes sumbanud, siis ta poleks siia jõudnudki, ta oli vast kõige enam paar tundi liikvel olnud.

Külmunu pressis hambad kokku ja lõõtsutas raskelt, valu tõttu kohati teadvust kaotades, kõigel minna lastes, aga siis ennast jälle tagasi valgusse rebides, ilmudes soojast mahedast lõpmatusest tagasi kitsasse kiiskavasse aega, klammerdudes valusse, mis oli ju ometi elu.

Anna vaatas noormeest, kes vajus nüüd palavikuunne, silmalaud tõmblesid rahutult, keha kuumas ja põletas, nahk oli täis erkusid ringe ja rõngaid, liha oli päris murdumise tipus otsustanud oma rakud siiski elama jätta.

Naine tõi rehe alt mõned vitsad ja ürdid, segas ravimtaimed mee ja rasvaga, möksis kokku paksu mõrkjalt lõhnava segu.

Ta vaatas murelikult noormehe varbaid, mis olid sinkjaspunased ja pragunenud, nende saatus polnud veel selge. Sõrmede olukord tundus natuke parem ja päris köndistuma noor mees ilmselt ei pea.

Poiss oli nüüd ärkvel ja vaatas leiliruumi lavatsil lamades tema poole. Anna kiskus ta uuesti paljaks ja hakkas tema põletikus nahka rasvavõidega sisse määrima. Ta liikus kätega üle kange ja kuumava keha, muljus rasva- ja meesegu koos ürdipulbriga naha sisse.

Tuli lõõmas ja keris oli nii kuumaks köetud, et juba hõõgus, natuke veel, ja see hakkab läbi paistma, sulab üles ja voolab põrandale laiali. Anna tilkus higist, sõrmed valutasid pingutusest. Aga viimaks sai ta noormehe sisse-võitud keha uuesti nahkadesse mässida ja poisi pilku ilmus pisut pehmust, seesama pehmus kumas nüüd leegivalgel ka tema põskedel ja laubal.

Anna vaatas uuesti varbaid, mis hakkasid viimaks üles ärkama, küüned olid mustad ja kooruvad peagi maha, aga varbad ise jäävad vist alles, mõtles ta.

Väljas tuiskas jälle, teed olid läbimatud ja pakane vajus ööga veelgi madalamale, tuul muutis selle talumatuks, tiik oli ilmselt põhjani jääs. Selline külm võib ilma tuuletagi puu lõhki lüüa, selline külm on teravam kui värskelt ihutud kirves. Jah, tõesti, katus pole veel sugugi väljaspool ohtu.