Читать книгу Tagamaa - Martin Algus - Страница 13

Linnud laulsid ja õunapuud olid lumivalgeis õites. Põllud sahisesid värskes rohelises, tuul lainetas heinal ja voogas metsa poole. Päike säras ülal nagu üks ilmatusuur õitsev võilill.

Nad vaatasid teineteist pikalt ja siis hakkas noormees minema.

Naine oli talle süüa kaasa pannud, ühe vana hõberaha pihku pistnud. Kuskile ta pidi minema, aga seda, kuhu poiss välja võis jõuda, ei teadnud keegi.

Andrei liikus mööda põlluteed edasi, astus kuni vana veskini, siis peatus ja vaatas enne silmist kadumist voore-harjalt tagasi.

Anna seisis teeotsal kahe paju vahel. Valged õied selja taga, kanakull taevas tiirlemas, kass ukse kõrval istumas.

Huugamine tuleb nüüd tagasi, mõtles ta, võib-olla esimese vihmaga või siis esimese äiksemaruga, aga varsti on see tagasi, kindlalt on tagasi, hiljemalt sügisel on see kohal, kui marjad on langenud ja õhk on käärimisest joobes, siis kui hämarduma hakkab, kui tähed ennast läbi tumeda laotuse torkavad, võib-olla esimese hallaga või esimese hõreda lumega, ükskõik millal ja mil moel, aga tuleb ta kindlasti.

Anna vaatas vana paju katuse kohal ja mõtles, et laseb selle külameestel maha võtta.

Jah, see tuleb nüüd kindlasti ära teha.