Читать книгу Tagamaa - Martin Algus - Страница 3

Valgus tuli nurkadest, ujus keskele kokku. Ebamäärane hämarus ja puhas must pimedus taandusid puiklemata, ärkamise pidurdamatu selgus peletas kõik vähegi tumeda. Anna avas silmad, pilgutas neid korraks ja pigistas uuesti kinni. Aknast kiiskav madal talvepäike peegeldus oru lumekattelt nõnda eredalt, et torkas laugudestki läbi.

Ta oli öösel üleval olnud ja tormi ulgumist kuulanud, kohati segasesse poolunne vajunud, et siis jälle tõusta, tuld kohendada ja kartlikult õue poole vaadata. Vana paju oli majale liiga lähedal, ta oleks pidanud laskma selle juba suvel maha võtta, juba enne oktoobritorme oleks pidanud see kuuriseina äärde halgudeks minema, aga puu kiikus läbi terve tuulise sügise, ja siin ta nüüd oli, talve käredas tipus, endiselt maja kohal kääksumas, aeglaselt rebenemas.

Kui paju nüüd kukkuma peaks, siis läheb katus kõige külmemal ajal, keset armutut veebruari, mida on terve katusegagi raske taluda.

Katus kukub, vajub puu raskuse all kokku, murdub keskelt pahupidi ja tõstab servad üles nagu tiibu sirutav luik ning lumi matabki viimaks maja, see kaob valge sädeleva vaiba alla; ja pime tähehelbeis vaikus keerab ennast selle koha peale pikutama, see kõik kuulub siis talle, tummale pimedusele, mis siin kevadeni kristallidega mängib ja ülalt üheainsa külma kuusilmaga alla vahib. Jah, siin on siis ainult üks pakases särtsuv küngas. Ja tema on selle künka südames kustunud kolde ees ühes kassi ja kanadega, ühes kõigega, mis siin hävingut ootab.

Aga paju oli hommikuni vastu pidanud.

Anna jäi tuule vaibudes magama ja vajus nagu pehme pilve sees läbi olemise all avanevate luukide, maandus tuttavasse unenäkku, mis tuli viimati mõne aasta eest – ta jalutas võõras külakeses, aga teadis ometi peast iga käänakut, iga sammaldunud kiviaeda. Seal oli lahesopp ja otse kaldal kössitas tõrvatud hurtsik. Üks vana mees seisis rinnuni vees ja teine, peaaegu äravahetamiseni sarnane, jälgis teda hurtsiku aknast. Mees liikus vees aeglaselt edasi, kuni üleni vee alla kadus. Kõik oli iseäralikult pühalikku helgusse looritatud ja seletamatu vabanemine valgus läbi Anna. See uni tuli tavaliselt mingisuguse rahutuse ajal, rahutuse viimases tipus, see tähendas pikalt vindunud ja hapnenud rahutuse lõppu, mis siis nii või teisiti millekski uueks muutus, kord millekski paremaks, aga vahel ka millekski päris hulluks. Samas oli vabanemistunne mõlemal puhul sarnane, olgu tulemus hea või paha. Ja meeled embasid peale pikka tuima piina mistahes muutust, peaasi et sellest aeglaselt luudesse sööbivast huugamisest vabaneda.

Ta vaatas aknast välja ja kissitas silmi, midagi kummalist paistis keset puhast valget välja.

Kiirgavas tühjuses liikus pisike täpp.

Keegi kõndis läbi tuhkja lume.