Читать книгу Tagamaa - Martin Algus - Страница 9

Anna tagus külmunud ukse jalaga lahti ja tuhkjas lumi lendles hoovi poole laiali. Päike paistis, tuisk oli lõplikult järele andnud, väljas oli küll endiselt käre pakane, aga eelnevaga võrreldes tundus ilm lausa soe.

Teed olid jälle lahti ja eemal künkaharjal liikus regi, millel istus mitu meest.

Naine läks tuppa tagasi ja vaatas poissi, kes tõstis pilgu, sai kohe aru, mis toimub. Anna võttis tal käest ja juhatas ahju juurde, viipas peaga ja mees ronis ahju otsa. Anna viskas talle nahad järele ja poiss peitis ennast nende alla.

Regi peatus hoovil.

Kolm kasukatesse mähitud ja härmas habemega meest istusid reel, hobune auras ja raputas jäätunud valjaid.

Ühel mehel oli püss käes ja uksele tulnud Anna märkas meeste vahel heintel metallketi külge polditud käeraudu.

Punase habemega mees noogutas tervituseks, pani ohjad käest ja hüppas osava liigutusega reelt maha.

„Tere, perenaine,” alustas ta ja vaatas altkulmu ringi. „Meil juhtus väike äpardus, puu kukkus tormiga haigemaja katusele ja maja üks külg vajus sisse, üks mõrtsukas, mitu vangi ja hullumeelset pistis jooksu, kaks saime koha-pääl kätte, ühe leidsime surnuks külmanult, aga üks on senimaani kadund.”

Anna vaatas mehi ega liigutanud.

Punase habemega mees piilus korraks kaaslasi, hõõrus kindaid kokku ja pööras pea uuesti naise poole.

„Tahtsime hoiatada, elad siin üksi, üksik naisterahvas.” Mehed tema selja taga turtsatasid veidralt.

Anna ei lausunud sõnagi, seisis ainult ukse ees ja vaatas mehi, kes ilmselt midagi säärast temalt just ootasidki, nõid nagu ta oli.

„Kõik on rahulik olnd?” küsis punahabe.

Anna noogutas aeglaselt.

Mehed nohisesid veidi rahutult, vaatasid ringi ja tagapool istuv parkunud näoga külamees tõmbas kergelt ohjadest. Habemik istus reele ja see hakkas liikuma, hobune keeras ennast vaevaga pisikesel hoovil ringi.

„Vabariik kuulutati välja, nüid läeb uuesti madinaks!” hüüdis kõige noorem mees. „Palju õnne meile!”

Mehed mühatasid aurupahvakute saatel ja regi hakkas eemalduma. Anna ei saanud aru, mida noorem tagaajaja oma sõnadega mõtles, vaatas neid ainult hetke aru pidades, aga siis astus järsku sammu tee poole.

„Kumb see põgenik siis on?”

Punahabe vaatas üle õla ja tema kaaslane tõmbas ohjest, regi peatus.

„Mis?”

„Üks on veel jooksus, on ta mõrtsukas, sõjavang või hullumeelne?”

Mehed mühatasid jälle, asi tegi neile ilmselt nalja.

„Ehk see üks on kõik need kolm asja korraga?” ütles punase habemega mees ja muigas kavalalt.

Regi võttis turtsatuste saatel uuesti kohalt ja hakkas eemalduma.

Anna läks tuppa tagasi ja seisatas uksel, ahjupealne oli tühi, nahad vedelesid ahju ees maas.

Ta liikus ahju juurde ja peatus, kuulis äkki selja taga vaikset kääksatust ja pööras ennast kiiruga ringi.

Poiss seisis keset tuba, kirves pea kohal püsti.

Anna tõstis käe ja hüüatas.

„Seisa!”

Noormees ainult vahtis hingeldades, kirves püsti.

„Minema läksid, kedagi pole seal enam!”

Poiss kõhkles hetke, laskis siis kirve alla.

„Läinud on kõik.”

Noormees vaatas akna poole.

„Kedagi pole seal enam,” kordas Anna ja võttis kirve enda kätte.

„Palatši,” ütles mees järsku vaikselt, silmad tumedad.

Anna vaatas imestunult ja sai nüüd aru, et võõras polnudki tumm, lihtsalt venelane – rääkis vene keeles, millest tema aru ei saanud, ilmselt oli kartnud naise kuuldes oma päritolu paljastada. Anna tundis selle kõla hetkega ära, samuti nagu saksa keelegi, mida ta oli linnas kunagi rohkemgi mõistnud.

Olgu nii, poiss oli venelane, aga kas hull või mõrtsukas? Või sõjavang?

„Andrei,” ütles noormees ja surus käe rinnale.