Читать книгу Tagamaa - Martin Algus - Страница 7

Poisi olukord paranes kiiresti ja viimaks istus ta köögilaua taga ning sõi isukalt, silmad ahjusuust kumavaile leekidele naelutatud.

Anna sai üsna varsti aru, et noormees ei räägigi midagi, ilmselt on tumm. Andis talle Maidu vanad riided selga, vaatas teda mõtlikult ja aimas, kust põgenik tulnud oli.

Ainus võimalus oli siit mitme versta kaugusel paiknev vana hulluhaigla, sinna koguti ajutiselt sõjavange ja kurjategijaid. Ka hullud olid endiselt seal kuskil oma trellitatud kongides. Annal polnud aimugi, millisesse kampa see poiss kuulub, on ta sõjavang, kurjategija või hullumeelne? Ja ta ei osanud tegelikult ka arvata, milline neist valikutest parem oleks olnud.

Teed olid endiselt läbimatud ja külm hoidis ilmselt otsijaid tagasi, või otsisid nad põgenikku kusagilt mujalt.

Anna magas ahju peal ja tegi poisile tarepõrandale aseme, viskas heintele nahku ja viipas käega, et noormees sinna pikali heidaks. Ise ronis üles ahju otsa.

Mees nohises öö läbi ja hakkas vastu hommikut niutsuval häälel nutma. Anna vaatas ahju otsast, kuidas ta läbi une tõmbles, viimaks üles ehmatas ning rahunes, leidis mugavama poosi ja magas siis hommikuni päris vaikselt.

Päeval oli mees rahulik ja kuulas tõsiselt, kui naine midagi rääkis.

Anna ütles oma nime.

Noormees ainult vaatas teda sõnatult.