Читать книгу Mats alati on tubli mees - Mati Soonik - Страница 10

Haapsalu laadal oli ühel naisel vanker ilusaid suuri maasikaid täis.

„Äi tea mette, kas soo marjad ka hästi maitsevad?” uuris Tõnisandruse Mats, kes nii suurt maiuse hulka silmadega õgis.

„Mina santi kaupa ei müü!” kõlas vastus.

„Kas tohib ka maitsta?” uuris Mats.

Eevatütre süda naeris rinnus.

„Tohib ikka!”

Mats pistis maasika suhu, kus see lausa ära sulas. Nüüd ei saanud kõhuori enam pidama – mari marja järel rändas ta suhu.

Müüja vaatas seda särasilmil pealt, sest nii sai ta kaubast lahti.

Kui kõik maasikad olid Matsi kõhus, tähendas ta: „Sa sõid keik mo maasikad ää. Ma tahan nende eest saadud raha eest paja osta.”

„Saad paja!” otsustas Mats, ent ei raatsinud oma rahapunga kergendada, vaid pani pea tööle, kuidas sellest pääseda. „Tule mooga kaasa! Vali pada välja!”

Naine otsustas suure paja osta, millesse võib viis ämbrit vett kallata.

Kaupmees näitas talle just sellist, mida nõuti.

Mats naeris.

„Ää vii seda enesele koju loguks – ma tosta ta isegid hammastega maast lahti!”

Kaupmees tõstis häält.

„Seda sa ei suuda!”

Mats vibutas rusikat oma pea kohal.

„Saad kümme rubla, kui ma äi suuda mette! Aga kui tule senega toime, annad paja muidu ää.”

Kaupmees rõõmustas, sest nii palju raha ei lootnud ta paja eest küll saada. Löödi käed kihlveoks.

Nüüd oli Matsi kord näidata, mida ta suudab. Ta võttis hammastega paja äärest kinni ja sikutas.

Pada ei kerkinud maast lahti.

Kas ma jää jänni? ehmus Mats. Hambad aa mind ikka hästi teenin. Teenige nüüd kah!

Kaupmees keksles ümber Matsi.

„Otsi raha välja, kehva isane!”

Jõumees vaatas karglevat kaupmeest ja võttis end kokku. Kas nüüd või mitte kunagi!

Ja pada kerkiski maast paar tolli lahti. Lausa pool minutit hoidis Mats seda üleval, enne kui ettevaatlikult tagasi maha pani.

Nüüd oli kaupmehel suu vett täis.

„Ma mõtlesin, et paja põlve kõrgusele tõstad. Sa kergitasid napisti paar tolli. Sina kaotasid,” putras ta natukese aja pärast.

„See äi lehe moole korda, mes sa metlesid. Ma lubasi paja hammastega maast lahti tosta ja tegi seda. Nüüd aga vii sene omaniku vankri peele!” käratas jõumees ja rabas paja sülle.

Kaupmeest ehmatas kihlveo võitja otsustav käitumine ja ta vahtis, mokk töllakil, nukral ilmel järjest kaugenevale armsale pajale järele, millest ta oli sunnitud loobuma.