Читать книгу Mats alati on tubli mees - Mati Soonik - Страница 12

Tagupilli Aadu armastas hommikuti Talislaius kivimüraka peal istuda ja laulujoru ajada.

Tõnisandruse Matsile ei jäänud see tähele panemata.

Mes see Aadu istub kut saks ja joriseb, mõtles Mats ja otsustas talle vingerpussi mängida.

Varahommikul, kui Aadu alles magas, kergitas ta kivilahmaka üles, pani hagu selle alla ja süütas need põlema.

Kui kivikamakas oli kuumaks aetud, peitis Mats enese kadakate varju ja jäi Aadut ootama.

Tervelt pool tundi tuli tal aega niisama surnuks lüüa, enne kui kuulis Aadu laulujoru: „Tuli-tuli-luttu, tuli-tuliluttu!”

Kui laulumees kivimürakani jõudis, sättis ta ennast sellele istuma, aga kargas kiunudes püsti ja tormas merre.

Mats astus rahulolevana kodu poole.

Äi see kivi pole Aadu oma mette! Nüüd saa ka mina senel jalgu puhata. Taal aa kaks menusat onarat sees – ta aa ismiseks kut loodud, unistas Mats.

Aadu hoidis tõesti sellest paigast eemale, kus oli kanna tada saanud. Paraku ei valmistanud naabrimehe lemmikkivi ka Matsile rõõmu, sest oli pragunenud mitmeks tükiks.