Читать книгу Mats alati on tubli mees - Mati Soonik - Страница 14

Suvel magas Tõnisandruse Mats vahel ka laudas heinte peal. Eriti armastas ta seda palavate ilmadega teha.

Seekord ärkas ta une pealt üles, sest kuulis lammaste kaeblikku määgimist.

Meski aa mäda, otsustas Mats ja läks olukorraga tutvuma.

Selgus, et hunt polnud lammast mulgust kätte saanud ja tal oli süda täis.

Nüüd oli ta hänna august sisse torganud ja hirmutas niiviisi lambaid.

Mats hiilis augu juurde ja rabas sabast kinni. Susi oli aga kange – röögatas ja sikutas hända kõigest jõust. Vaata et silmamunad kargavad ta peast välja!

Järsku olid vaid saba karvad Matsi peos, aga kriimsilm ise pages metsa poole.

Hommikul näitas Mats karvu Mannile.

„Ma oleks pidan hundi enese poole tembama ja saba ümmer käsivarre keerma – siss poleks ta mette moo käest lahti pääsen.”

„Senel hundil olli änam päävi ede nähtud kut sene ööni. Äi ta änam meite lambaid hirmutama tule mette – taal aa valus mäletus selja taka,” arvas aga Mann.