Читать книгу Mats alati on tubli mees - Mati Soonik - Страница 17

Tõnisandruse Matsil oli varss, kes oli talle loomadest eriti armas oma rahuliku ja sõbraliku loomu poolest. Teda käis Mats patsutamas, aga ka maast lahti kergitamas. Need tegevused meeldisid lõpuks noorele hobusele sedavõrd, et ta lausa ise Matsile selga kargas, kui selleks võimalus avanes.

„See aa ju laadanummer, mes te Miiraga teete. Senega saad suure hulga raha laadal kogu raapida,” arvas Mann.

Mats sügas kukalt.

„Soo jutus aa mette sees.”

Ta hakkas Miirat treenima, et see käsu peale ta selga kargaks, aga mitte kuidas juhtub. Leivaviil Matsi käes oli see võluvits, mis hobuse korraldust täitma allutas.

Mats jõudis selleni, et tarvitses tal korra jalaga vastu maad põrutada, kui Miira ta selga kargas, kus istus rahulikult ja uudistas ilmaelu.

„Kuda sa seda küll suudad?” imestas Mart.

„Hobu seisab ju jalgade pääl püsti. Äi pole muud vaja tehja mette, kui mine ta kohu alla ja tösta ta üles. Viljakotti maast tösta aa senest raskem. Hää, kui keski sopist aitab, enne kui kott selga tõuseb. Kui viljakott aa meski asja peel, siss pole muud vaja tehja, kui pööra selg vastu kotti ja sikuta see selga. Miira hüppab moole isi lausa selga – sii pole meskid tarkust tarvis,” seletas Mats.

Ta võis kõndida või isegi joosta – hobune oli kõigega rahul, sest teda ootas peale vigurit maitsev suutäis.

Kevadel, kui Haapsalus toimus laat, oli ka Mats Miiraga seal. Kes tahtis jõumehe trikki hobusega näha, pidi viis kopikat maksma. Huvilisi leidus küllaldaselt – ole vaid mees ja kogu raha enne esinemist kokku.

Aga vigur oli täiesti vaatamist väärt, sest tarvitses Matsil vaid jalaga vastu maad põrutada, kui Miira ta selga kargas. Nüüd jalutas ehk lippas Mats natuke aega mööda laata ringi. Seejärel kükitas ta maha ja hobune kõndis rahulikult oma puhkepaigast minema.

Mats pidas aru, millal ja kus jälle oma trikki korrata, piisavalt palju pealtvaatajaid leida. Järsku peatus ta kõrval keppi vibutades härrasmees.

„Sa oled tõeste suure jõuga, aga kas sa nii kange ka oled, et oma hobuse nahka pistad. Kui suudad, on viiskümmend rubla sinu jagu, ei suuda – maksad sama raha mulle.”

Mats vaatas kurjalt härrasmehele otsa.

„See jäeb sool küll nägemata, et ma oma Miiraga kohtu täida. Ta on seneks moole liiga armas!”

Seekord sai Miira leivatüki ilma trikki tegemata hammaste vahele. Ta hirnatas rõõmsalt ja nühkis oma põske vastu Matsi habet.

„Te olete tõeste sõbrad. Ajasin täitsa lolli juttu. Ära pahanda!” tähendas härrasmees.

Mats lõi käega.

„Kis see iga lolli inemise peele pahandada jäksab! Vaja aa tegusid tehja, et elu hapuks käde äi leheks mette.”