Читать книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson - Страница 11

Aastate jooksul olen palju kordi kohanud väärarusaama, et minu usk Jumalasse kuulub loomulikul viisil kokku teatud laadi determinismiga, nagu mu enda vaba tahe oleks Jumala poolt piiratud. Tegelikult ei võiks see rohkem vale olla. Ma usun inimest kui Jumala kujutist. Ma usun inimest.

Mõnikord, kui kohtan inimesi, kes ütlevad, et nad ei usu Jumalat, küsin ma, millist jumalat nad ei usu. Siis kirjeldavad nad tihti jumalat, keda mina ka ei usu.

Isegi Stellale olen ma pidanud oma usku selgitama. Ükskord tahtis ta teada, kas ma tõesti arvan, et Ulrika ja mina oleme teineteisele loodud. Keegi koolis olevat väitnud, et piibel keelab abielu lahutada.

„Kas tõesti on olemas ainult üks inimene, kellega kokku kuulutakse, issi?“

Istusime tema toas voodiserval. Tal oli seljas Bratzi-motiividega pidžaama, nende nukkudega, mis talle teatud ajal meeldisid.

„Ei, see oleks päris kohutav. Siis peaks terve elu pühendama selle ühe inimese otsimisele.“

Stella neelatas. Tema kulmud vajusid mõtete raskuse all madalamale.

„Nii et emme oleks võinud olla ükskõik kes?“

„Sugugi mitte. Väga väheseid asju saab mustvalgeks jaotada. Me peame otsima halli seast.“

„Hall kõlab nii igavalt.“

„Aga see pole nii. Hall on suurepärane.“

Stella vaatas mind oma suurte heledate silmadega, puges voodisse ja tõmbas värske õhu järele lõhnava teki lõuani.

„Head ööd, issi,“ sosistas ta.

On hingekosutav leida inimene, kellega kokku kuulud. Minu jaoks pole olemas selgemat tõendit Jumala olemasolu kohta. Aga see ei pea välistama, et võib olla ka teisi inimesi, kellega kokku kuulutakse.

Olime Ulrikaga kohtudes noored ja sellest ajast alates pole olnud mingit alternatiivi. Olime mõlemad Lundis uued. Kuna minul oli naiivne, aga suur unistus saada näitlejaks, olin liitunud Wermlandi tudengiorganisatsiooni näitetrupiga ja talve hakul kolis Ulrika organisatsiooni ühikasse. Ta oli selline inimene, keda oli näha, ilma et ta võtaks liiga palju ruumi enda alla, kes kiirgab ilma pimestamata.

Ajal, mil mina nägin kurja vaeva, et oma Blekinge murdest ja punnivinnidest lahti saada, loovis Ulrika nagu helendav iseenesestmõistetavus läbi iga mõeldava tudengikeskkonna. Mina kleepisin linna täis plakateid sõnumiga „Ei EÜ-le, ei sillale“, sel ajal aga sai Ulrikast Wermlandi prokurist ja ta tegi ära kõik juuraeksamid.

Kui me aasta lõpus sattusime samale koridoripeole, kogusin lõpuks julgust. Minu üllatuseks paistis Ulrika mu seltskonda nautivat. Peagi suhtlesime pidevalt. Rääkisime tundide kaupa. Meil oli erinev arusaam kõigest alates raamatutest ja muusikast kuni rahvusvahelise poliitikani, aga meile meeldis minna vastuollu ja arutleda, kuni me võisime pea alati kokku leppida, et me ei saavuta üksmeelt ja et see on täiesti okei.

„Mulle ei mahu pähe, et sinust saab preester,“ ütles ta mulle esimesel õhtul. „Sa võiksid hakata psühholoogiks või riigiteadlaseks või ...“

„Või preestriks.“

„Aga miks?“ Ulrika vaatas mind, nagu oleksin omaalgatuslikult palunud, et mul amputeeritaks mõni terve kehaosa. „Sa oled Smålandist, jah? Kas see on teil veres?“

„Blekingest,“ naersin ma. „Ja mu vanematel on sellega väga vähe pistmist. Peale selle, et nad panid mu kiriku lasteringi, aga see oli vist pigem selleks, et keegi mu järele vaataks.“

Ainus kord, kui olen kuulnud oma ema Jumalat palumas, oli siis, kui isa haigeks jäi. Mu pere ei olnud ei usklik ega ateistlik. Neil oli selline olematu suhe religiooniga, mis suuresti meie sekulaarset tänapäeva iseloomustab. Jumal tuleb meelde alles siis, kui teda vaja on.

„Tegelikult olin ma range ateist kuni gümnaasiumini. Mingil ajal olin Revolutsiooniliste Noorte liige, tsiteerisin Marxi ja tahtsin igasuguse religiooni ära kaotada. Aga sellistest dogmadest kasvab välja. Aja jooksul hakkasid mind üha rohkem huvitama erinevad maailmavaated.“

Mulle meeldis, et Ulrika vaatas mind, nagu oleksin ma mõistatus, mille ta tahab lahendada.

„Siis juhtus midagi,“ ütlesin ma. „Gümnaasiumi viimases klassis.“

„Mis?“

„Olin teel raamatukogust koju, kui kuulsin ühte naist karjumas. Ta seisis sadamakail ja hüppas üles-alla, vehkis kätega. Ma tormasin kohale.“

Ulrika kummardus ettepoole. Võisin kõike ikka veel meenutada, nagu oleks see sündinud eile.

„Tema tütar oli külma vette kukkunud. Kail oli veel kaks last, kes karjusid. Ma ei jõudnud mõeldagi. Lihtsalt hüppasin vette.“

Ulrika ahmis õhku, aga ma raputasin pead. Ma ei tahtnud endast mingit kangelaskuvandit maalida.

„Midagi seal juhtus. Samal hetkel, kui ma veepinda puudutasin. Sel hetkel ei saanud ma täpselt aru, mis see oli, aga nüüd ma tean. See oli Jumal. Ma tundsin Teda.“

Ulrika noogutas mõtlikult. Ta ei mõistnud mind hukka ega nõustunud kohe mu jutuga. Ta oli heas mõttes neutraalne.

„Tumedas vees oleks süttinud nagu ere lamp. Ma nägin väikest tüdrukut ja haarasin temast kinni. Mu keha täitus jõuga, ma pole ennast kunagi nii tugeva, nii otsusekindlana tundnud, miski ei võinud peatada mind seda last päästmast. Ma ei pidanud peaaegu üldse pingutama. Miski maaväline tõmbas tüdruku üle kaiserva, pani mind temasse elu sisse puhuma. Ema ja tüdruku väikesed õed seisid kõrval ning karjusid, kui vesi voolas tüdruku suust välja ja ta tuli meelemärkusele. Samal ajal lahkus Jumal mu kehast ja ma muutusin jälle endiseks.“

Ulrika pilgutas mitu korda silmi, suu lahti.

„Ta jäi siis ellu?“

„Kõik läks hästi.“

„Fantastiline,“ ütles ta ja naeratas oma imelist naeratust. „Ja sellest ajast alates sa tead?“

„Ma ei tea midagi,“ ütlesin otsustavalt. „Aga ma usun.“