Читать книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson - Страница 16

Me seisime eeskojas. Minu käsi ukselingil. Ulrika värises üle kogu keha.

Miks Michael Blomberg helistas? Mida Stella politseis teeb?

„Räägi mulle,“ palusin ma.

„Ma tean ainult seda, mida Michael ütles.“

Michael Blomberg. Ma polnud ta nime mitu aastat kuulnud. Blomberg oli tuntud mitte ainult juuraringkondades. Ta oli teinud karjääri riigi ühe juhtiva kaitseadvokaadina ja esindanud süüdistatavaid hulgalistes tähelepanu pälvinud kohtuasjades. Teda võis näha õhtulehtedes ja ta oli esinenud televisioonis eksperdina. Tema oli ka see, kes kunagi võttis Ulrika oma tiiva alla, rajades talle teed eduka kaitseadvokaadina. Ta polnud mulle kunagi meeldinud. Tahumatu ja üleolev.

Ulrika hingeldas. Ta silmad ekslesid nagu lendu hirmutatud linnud.

Ta proovis ennast minust mööda, uksest välja suruda, aga ma püüdsin ta kinni, hoidsin teda oma käte vahel.

„Politsei on Stella vahi alla võtnud.“

Kuulsin, mida ta ütles, sõnad jõudsid kohale, aga neist oli võimatu aru saada.

„See peab olema viga.“

Ulrika raputas pead. Järgmisel hetkel vajus ta mu rinnale kokku ja tema mobiil kukkus põrandale.

„Teda kahtlustatakse mõrvas.“

Ma kangestusin.

Esimese asjana mõtlesin ma Stella plekilisele pluusile.

Kui tee poole kiirustasime, kutsus Ulrika takso. Prügimaja juures lasi ta mul käest lahti.

„Oota veidi,“ ütles ta, pugedes tünnide ja konteinerite vahele.

Ma jäin kõnniteele ja kuulsin, kuidas Ulrika köhis ja oksendas. Peagi ilmus meie takso.

„Kuidas sa ennast tunned?“ sosistasin, kui tagaistmel turvavööd peale tõmbasime.

„Sitasti,“ ütles Ulrika ja köhis pihku.

Siis klõbistas ta mõlema pöidlaga oma mobiilil, mina aga kerisin akna alla ja loputasin nägu värske õhuga.

„Kas te võiksite veidi kiiremini sõita?“ ütles Ulrika taksojuhile, kes pomises midagi, enne kui gaasi vajutas.

Mõtlesin Iiobile. Kas see siin oli minu proovilepanek?

Ulrika selgitas, et Michael Blomberg ootab politseijaoskonnas.

„Miks just tema?“ küsisin ma. „Kas pole mitte veider kokkusattumus?“

„Ta on erakordselt osav advokaat.“

„Seda küll, aga kui suur tõenäosus võiks olla?“

„Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad, kallis. Kõike ei saa juhtida.“

Ma ei tahtnud öelda, et mulle ei meeldi Blomberg. Ma ei armasta teistest inimestest niimoodi halvasti rääkida. Kui keegi ei meeldi mulle nii ebaselgetel põhjustel, ütleb kogemus, et enamasti on põhjus inimeses endas.

Jätsin taksojuhile jootraha ja pidin siis jooksma kerge sörgiga politseijaoskonna treppidest üles, kus Ulrika juba ust lahti tegi.

Blomberg tuli meile fuajeesse vastu. Ma olin unustanud, kui suur ta on. Ta tuli nagu karu vantsides meie poole, kuuehõlmad ümber kõhu lehvimas. Päevitunud, seljas sinine triiksärk ja kallis ülikond, tahapoole kammitud juuksed, mis kuklas lokki hoidsid.

„Ulrika,“ ütles ta, kuid astus siiski otse minu juurde ja andis mulle kätt, enne kui mu naist kallistas.

„Mis toimub, Michael?“

„Ole rahulik,“ ütles ta. „Lõpetasime just ülekuulamise ja see õudusunenägu saab peagi läbi. Politsei on teinud väga tõtaka otsuse.“

Ulrika ohkas raskelt.

„Üks noor naine on Stella peale kaevanud,“ jätkas Blomberg.

„Kaevanud?“

„Olete ehk kuulnud, et Pilegatanil leiti mänguväljakult laip?“

„Kas Stella on seal olnud? Pilegatanil?“ küsisin ma. „See peab olema eksitus.“

„Seda see just ongi. Aga see tüdruk elab samas majas, kus mõrvatugi, ja väidab, et nägi Stellat mänguväljakul eile õhtul. Ta usub, et on teda H&M-is näinud. See paistab olevat uurijate ainus niidiots.“

„See ei kõla mõistlikult. Kas tõesti võib kellegi nii ebakindlatel alustel vahi alla võtta?“

Mõtlesin läinud õhtule ja proovisin detaile meenutada. Kuidas ma lebasin unetult ja ootasin Stellat ning kuidas ta lõpuks tuli ja duši all käis, enne kui oma tuppa hiilis.

„Kas ta on vahi alla võetud?“ küsis Ulrika.

„Mis vahet sel on?“ küsisin mina.

„Politseil on õigus inimene kinni võtta, aga vabaduse võtmise jätkamiseks peab süüdistaja tegema otsuse vahistamise kohta,“ ütles Blomberg. „Ülekuulaja teeb veel valveprokurörile kokkuvõtte ja siis lastakse Stella vabaks. Ma kinnitan teile. See kõik on üks suur eksitus.“

Ta tundus endas liiga kindel olevat, täpselt, nagu ma teda mäletasin, ja see valmistas mulle muret. Kui inimesel puudub kahtlus, puudub tal kindlasti ka hoolikus ja pühendumus.

„Aga miks neil oli tema kinnivõtmisega nii kiire?“ küsisin ma. „Kui neil pole enamat, millele toetuda?“

„See juhtum on kuum kartul,“ ohkas Blomberg. „Politsei tahab kiiresti tegutseda. Nimelt pole ohver ükskõik kes.“

Ta pöördus Ulrika poole ja madaldas veidi häält.

„See on Christopher Olsen. Margaretha poeg.“

Ulrika ahmis õhku.

„Mar... Margaretha poeg?“

„Kes on Margaretha?“ tahtsin teada.

Ulrika isegi ei vaadanud mu poole.

„Surnud mehe nimi on Christopher Olsen,“ ütles Blomberg. „Tema ema Margaretha Olsen on kriminaalõiguse professor.“

Professor? Ma kehitasin õlgu.

„Kuidas see asja muudab?“

„Margaretha on juuravaldkonna ikoon,“ vastas Blomberg. „Ka tema poeg oli teinud nime mitmes ringkonnas. Edukas ärimees, kinnisvaraomanik ja juhtimisproff.“

„Mis vahet sel on?“ ütlesin kasvava ärritusega.

Samal ajal tulid mulle meelde minu enda sõnad. Selliseid asju juhtub ainult alkohoolikute ja narkomaanidega. See oli muidugi eelarvamuslik väide, kuid tugines ka empirismile ja statistikale. Mõnikord tuleb erandite ees silm kinni pigistada, et mitte hukkuda.

„See ei tohiks mingit rolli mängida,“ ütles Blomberg. Ridade vahelt oli selgelt näha, et seda see siiski tegi ja et ka tema polnud kindel, kas selles on midagi väära.

„Margaretha Olseni poeg,“ ütles Ulrika. „Kui vana ta on ... oli?“

„Kolmkümmend kaks vist. Või kolmkümmend kolm. Surmav vägivald torkeriistaga. Politsei ei taha detaile avaldada. Ülekuulamisel huvitas neid peamiselt Stella liikumistest eile õhtul ja täna öösel.“

„Millal see mees mõrvati?“ küsis Ulrika.

„Pole kindlalt teada, aga tunnistaja kuulis tülitsemist ja karjeid kohe pärast kella ühte. Kas te olite üleval, kui Stella koju tuli?“

Ulrika pöördus minu poole ja ma noogutasin.

Mina, kes ma olin voodis vähernud ega olnud saanud und. SMS, mille olin saatnud ja millele ma vastust ei saanud. Mu mure polnud kõigest hoolimata olnud põhjendamatu. Mõtlesin sellele, kuidas Stella tuli koju ning kolistas vannitoas ja pesutoas. Mis kell siis oli?

„Peab olema keegi, kes võib talle alibi anda,“ ütlesin ma.

Ulrika ja Blomberg vaatasid mõlemad mulle otsa.