Читать книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson - Страница 14

Stella nägu libises minust mööda, kui Ulrika järel kööki tormasin. Kuigi meie tüdruk oli nüüd üheksateist, nägin ma vaimusilmas alati lapsenägu. Uudishimulikke silmi, tedretähne ja patsikummidega kinnitatud palmikuid.

Ulrika haaras telefonitoru, mis rippus seinal nagu mingi jäänuk. Kogu kõne vältel ei pööranud ma temalt kordagi pilku.

„See oli Michael Blomberg,“ ütles ta pärast toru ärapanemist.

„Kes? Advokaat?“

„Ta on nimetatud Stellat esindama. Stella on politseis.“

Mu esimene mõte oli, et Stella oli langenud kuriteo ohvriks. Loodetavasti mitte midagi tõsist. Isegi see oli okei, kui teda oleks röövitud või väärkoheldud. Kõik peale vägistamise.

Olen rääkinud sellest teiste isadega ja jõudnud tõdemuseni, et ma pole sugugi üksi selle tugeva tundega oma tütre vägistamise suhtes. Arvatavasti võib seda seletada sellega, et me, mehed, ei suuda ette kujutada hullemat teise inimese vastast kuritegu, samal ajal ei suuda me päris lõpuni ette kujutada, kuidas on elada pideva riskiga sellise solvangu ohvriks langeda.

„Me peame kohe sinna sõitma,“ ütles Ulrika.

„Mis on juhtunud?“ Mõtlesin kummalisele kõnele ja kuulutusele internetis. „Kas asi on Vespas?“

Ulrika vaatas mind, nagu poleks ma päris normaalne.

„Sitta sellest Vespast!“

Teel eeskotta toetus ta mu õlale.

„Mida Blomberg ütles?“ küsisin ma, kuid ei saanud mingit vastust.

Kõik inimesed reageerivad šokiseisundis erinevalt ja keegi ei oska eelnevalt aimatagi, kuidas ta raskes olukorras mõtleb ja käitub. Olen läbinud riskikäsitluskoolituse, tean kõike erinevatest reaktsioonifaasidest ja olen töötanud lugematu hulga inimestega, kes on olnud kriisis ja trauma mõju all. Ühelgi neist asjadest polnud praegu mingit tähendust.

Ulrika võttis nagist mantli ja oli juba teel ukse poole, kui pööras järsult ringi.

„Ma teen veel ühe asja ära,“ ütles ta ja läks tagasi majja.

Ruttasin talle läbi köögi järele. Trepi ees pööras ta ringi ja ajas mu sirgete kätega eemale.

„Oota siin. Ma tulen kohe!“

Jäin hämmeldunult lävele seisma ja loendasin sekundeid. Peagi tuli Ulrika jälle trepist alla ja trügis minust mööda.

„Mida sa tegid?“

Läksin talle eeskotta järele ja jätkasin oma küsimusi selle kohta, mis on juhtunud ja mida Blomberg ütles.

Nägin jälle Stella nägu enda ees. Hambutut naeru, väikeseid lohke tema pehmetes põskedes. Ja mõtlesin kõigele, mida olen talle soovinud ja mis pole täide läinud.