Читать книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson - Страница 7

Me olime täiesti tavaline perekond ja siis muutus kõik.

Elu ülesehitamine võtab kaua aega, selle hävitamine kestab aga ainult hetke. Läheb aastaid, aastakümneid, võib-olla terve elu, et saada selleks, kes sa tegelikult oled. Teed on pea alati käänulised, ma arvan, et sellel on oma mõte, et elu on ehitatud katse-eksitusmeetodile. Me kujuneme ja sünnime oma katsetuste kaudu.

Sel suvel meie peret tabanu mõtet on mul raskem mõista. Ma tean, et kõigest ei olegi võimalik aru saada, ka sellel on mingi kõrgem eesmärk, aga viimaste nädalate sündmustes ma veel mingit mõtet ei näe. Ma ei suuda seda seletada, ei endale ega kellelegi teisele.

Võib-olla on see kõigi inimestega nii, aga ma kujutan ette, et mina kui preester pean tihemini oma maailmavaadet kaitsma. Üldiselt pole inimeste jaoks mingi probleem minu maailmavaadet küsitavaks pidada. Nad tahavad teada, kas ma tõesti usun Aadama ja Eeva loomislugu, seda, et Jeesus kõndis vee peal ja äratas surnuid ellu.

Oma kristliku elu alguses ei olnud harvad juhud, kui asusin ennast kaitsma ja vaidlesin kahtleja maailmapildi üle. Vahel juhtus, et väitsin teaduse olevat lihtsalt ühe religiooni paljude teiste seas. Ja loomulikult tärkas minus palju kahtlusi, aeg-ajalt lõi mu veendumus kõikuma. Praegusel ajal olen ma oma usus kindlam. Olen võtnud vastu Jumala õnnistuse ja lasknud tema palel minu peale paista. Jumal on armastus. Jumal on igatsus ja lootus. Jumal on minu varjupaik ja trööst.

Mul on kombeks öelda, et ma olen usklik, mitte teadja. Kui inimene usub, et ta teab, peab ta kõrvad pead ligi tõmbama. Ma suhtun ellu kui pidevasse õppimisse.

Sarnaselt enamusega pean ka mina ennast heaks inimeseks. Loomulikult kõlab see jultunult, et mitte öelda ülbelt või üleolevalt.

Aga ma ei mõtle seda nii. Olen arvukate puudustega inimene, kes on teinud lõputult vigu ja eksimusi. Sellest olen ma äärmiselt teadlik ja valmis seda esimesena tunnistama. Tahan öelda seda, et olen alati tegutsenud heade kavatsustega, armastusest ja hoolivusest. Olen alati tahtnud teha õigesti.

Stella üheksateistkümnendale sünnipäevale järgnenud nädal ei erinenud nimetamisväärselt teistest. Laupäeval läksime Ulrikaga rattaga heade sõprade juurde, kes elavad Gunnesbo linnaosas. Kasutasin juhust ja esitasin ettevaatliku küsimuse öösel toimunu kohta, aga Ulrika kinnitas, et Stellaga on kõik hästi, lihtsalt mingi poisiga oli probleem olnud, selline asi, mis üheksateistaastasi kogu aeg tabab. Mul ei tarvitsenud muretseda.

Pühapäeval rääkisin telefonis oma vanematega. Kui Stella tuli jutuks, ütlesin, et ta on viimasel ajal harva kodus, mispeale ema tuletas mulle meelde, milline ma ise teismelisena olin olnud. Nii lihtne on perspektiivi kaotada.

Esmaspäeva ennelõunal oli mul üks matus ja pärastlõunal ristimine. Mul on kummaline töö, kus surm ja elu eeskojas kätlevad. Õhtul läks Ulrika joogasse ja Stella lukustas end oma tuppa.

Kolmapäeval viisin kogudusehoones läbi ühe vanema paari kauni laulatuse, nad olid õppinud teineteist tundma seoses leinaga oma endiste elukaaslaste üle. See hetk puudutas otse mu südant.

Neljapäeval nikastasin kergelt oma jalga. Mu vana käsipallikaaslane Anders, kes on nüüd tuletõrjuja ja nelja poisi isa, astus mulle lähirüseluses kogemata jala peale. Mul õnnestus kõigest hoolimata manööver lõpuni viia.

Reede hommikul rattaga tööle sõites olin väsinud. Pärast lõunat matsin ühe mehe, kes ei jõudnud elada kauem kui nelikümmend kaks aastat. Otse loomulikult oli tal vähk. Ma ei harju kunagi ära, et minust nooremad inimesed võivad surra. Ta tütar oli kirjutanud hüvastijätuluuletuse, kuid ei suutnud seda nutu tõttu ette kanda. Mul oli võimatu mitte mõelda Stella peale.

*

Reede õhtul tundsin ennast pärast pikka nädalat ebaharilikult tujutuna. Seisin akna ääres ja vaatasin, kuidas augustilõpp horisondi taha vajub. Sügise tõsidus oli jala ukse vahele saanud. Viimane grillisuits kadus looklevate märguandeviirgudena üle majakatuste ja õuemööblilt korjati padjad.

Lõpuks ometi sain preestrikrae kaelast. Tõmbasin käega üle higise kukla. Kui ma ettepoole nõjatusin, läksin kogemata vastu perekonnafotole, mis põrandale kukkus.

Risti üle klaasi tekkis mõra, aga ma panin pildi siiski tagasi. Vähemalt kümne aasta vanusel fotol on mul tervisest pakatav nahatoon ja mu pilgus on mängulisust. Ma mäletan, et me naersime just enne, kui fotograaf nupule vajutas. Ulrika naerab suu lahti ja meie ees seisab Stella, põsed punased, juuksed punupatsides ja Miki Hiir pluusi peal. Jäin veidiks ajaks akna juurde seisma ja fotot vaatama, mälestused kogunesid tropina kurku.

Pärast duši all käimist tegin sealiha ja chorizo-vorstiga pajarooga. Ulrika oli ostnud uued kõrvarõngad, väikesed hõbesuled, ja me jõime toidu kõrvale pudeli Lõuna-Aafrika veini, et siis lõpetada õhtu soolapulkade ja ühe „Trivial Pursuit“ partiiga diivanil.

„Kas sa tead, kus Stella on?“ küsisin ma magamistoas lahti riietudes. Ulrika oli juba teki alla pugenud.

„Ta pidi Aminaga kokku saama. Pole kindel, kas ta tuleb koju.“

See viimane libises ta suust välja nagu mingi tühiasi, kuigi Ulrika teab täpselt, kuidas ma suhtun sellesse, et meie tütar tuleb võib-olla ööseks koju.

Vaatasin kella, see oli veerand kaksteist.

„Ta tuleb siis, kui tuleb,“ ütles Ulrika.

Ma vahtisin teda. Mõnikord tundub mulle, et ta ütleb asju ainult selleks, et mind provotseerida.

„Ma saadan talle sõnumi,“ vastasin ma.

Ja siis kirjutasin Stellale ja küsisin, kas ta kavatseb kodus ööbida. Loomulikult ei saanud ma mingit vastust.

Heitsin raske ohkega voodisse. Ulrika rullis ennast kohe minu poolele ja libistas käe mu puusale. Vahtisin lakke, kui ta mu kaela suudles.

Ma tean, et ei tohiks muretseda. Noorena polnud ma kunagi neurootilist tüüpi. Murelikkus hiilis mulle ligi pärast lapse saamist ja tundub, et see on iga aastaga ainult võimendunud.

Üheksateistaastase tütrega on kaks valikut: kas olla pidevalt närvis või siis tõrjuda eemale kõik võimalikud riskid, millega talle tundub meeldivat ennast ümbritseda. Asi on puhtas enesealalhoiuinstinktis.

Peagi magas Ulrika mu käsivarrel. Tema soe hingeõhk puutus pehmete lainetena mu põske. Aeg-ajalt ta võpatas, need olid kiired tõmblused, aga peagi haaras uni ta jälle endasse.

Ma proovisin tõesti magada, aga mu pea olid vallutanud mõtted. Väsimus oli lülitunud ümber maanilise ajutegevuse seisundiks. Mõtlesin kõikidele unistustele, mis mul on aastate jooksul olnud, paljud neist on muutunud, teised loodan veel täide viia. Ja siis mõtlesin ma Stella unistuste peale ja pidin teatud valuga nentima, et ma ei teadnud, mida mu tütar elult soovib. Ta väidab kangekaelselt, et ei tea seda isegi. Ei mingeid plaane ega nägemust. Nii erinev minust. Kui mina lõpetasin gümnaasiumi, oli mul väga selge pilt, milliseks mu elu kujuneb.

Ma tean, et ei saa Stellat mõjutada. Ta on üheksateist ja teeb oma valikud ise. Ulrika ütles kunagi, et armastus on lahti lasta ja võimaldada armastatutel lennata, aga tihti tundub, et Stella ikka veel istub ja rapsib tiibadega, kuid õhku ei tõuse. Ma olin midagi muud ette kujutanud.

Väsimusest hoolimata ei suutnud ma uinuda. Rullisin ennast voodiservale ja vaatasin mobiili. Stellalt oli tulnud vastus.

Nüüd teel koju.

Kell oli viie pärast kaks, kui võti krabises lukuaugus. Ulrika oli kolinud kaugele oma voodipoolele ja ennast minust eemale pööranud. Alumisel korrusel tatsas Stella ringi, vesi solises vannitoas, kiired sammud pesuruumi ja jälle veesolin. See tundus kestvat terve igaviku.

Lõpuks nagisesid tema sammud trepil. Ulrika võpatas. Ma kummardusin ettepoole ja vaatasin teda, aga ta paistis endiselt magavat.

Minus valitsesid kahetised tunded. Ühest küljest ärritus, et Stella lasi mul piinelda, teisalt kergendus, et ta lõpuks koju tuli.

Ma tõusin voodist üles ja avasin magamistoa ukse just samal hetkel, kui Stella läks minust mööda ainult aluspesus, juuksed kaelal nagu märg oksakimp. Tema selgroog oli poolpimedas helendav kriips, kui ta oma toa ukse avas.

„Stella?“ ütlesin küsivalt.

Mulle sõnagi vastamata lipsas ta kiiresti uksepraost sisse ja pani ukse lukku.

„Head ööd,“ kuulsin ma teiselt poolt ust.

„Maga hästi,“ sosistasin ma.

Mu tüdruk oli kodus.