Читать книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson - Страница 12

Sellel laupäeva õhtul, kui meie elu pidi peagi muutuma, pöördusin ma Jumala poole. Ma muretsesin plekilise pluusi pärast pesumasinas ja otsustasin kiiresti sellest Ulrikale mitte kõssata. Need plekid võisid olla mis tahes, see ei pruukinud midagi tähendada ja polnud põhjust tekitada Ulrikale veelgi rohkem muresid. Selle asemel sulgesin silmad ja palusin Jumalat, et Ta kannaks mu väikese tüdruku eest hoolt.

Nõjatusin vastu köögisaart ja keerutasin käes merevaigukarva viskiga klaasi, kui Ulrika trepist alla jooksis.

„Ma rääkisin Alexandraga,“ ütles ta hingetuna. „Ta äratas Amina üles. Loomulikult oli ta šokeeritud, kui kuulis, et Stella pole koju tulnud.“

„Mida ta ütles?“

„Ta ei paista midagi teadvat.“

Kallasin kogu viski kõrist alla.

„Kas helistame tema kolleegidele H&M-ist?“ küsisin ma.

Ulrika pani Stella telefoni lauaääre peale.

„Ma proovisin juba. Tal on telefonis ainult Benita number ja too ei teadnud, kes täna tööl oli.“

Ohkasin ja pomisesin midagi. Mure segunes ärritusega. Kas Stella ise ei saanud aru, mida ta meile põhjustas? Kui mures me olime?

Kui telefon hakkas laual värisema, viskusime mõlemad Ulrikaga selle poole. Mina olin kiirem ja vajutasin rohelisele nupule.

„Jah?“

Mulle vastas madal, veidi valvas mehehääl.

„Helistan seoses Vespaga.“

„Vespaga?“

Mu pea käis ringi.

„Sellega, mis on müügil,“ ütles mees.

„Siin pole mingit Vespat müügil. Teil peab vale number olema.“

Mees vabandas, aga nentis, et ei helista üldse valel numbril. Internetis oli kuulutus, kus oli antud see number ja öeldud, et müüakse Vespat. Roosat Piaggiot.

Kohmasin midagi vea kohta ja lõpetasin kõne.

„Kes see oli?“

Ulrika oli innukas.

„Ta kavatseb Vespa maha müüa.“

„Mida?“

„Stella on kuulutuse üles pannud.“

Istusime diivanil. Ulrika saatis laiali mass-sõnumi, milles palus, et see, kes Stella kohta midagi teab, ühendust võtaks. Valasin endale veel viskit ja Ulrika pani Stella iPhone’i meie ette lauale. Istusime seal ja vahtisime telefoni ning iga kord, kui see põrises, kargasime püsti. Aeg seisis paigal, kui Ulrika pöidlaga ekraanil allapoole keris.

Mõned Stella sõbrad andsid endast märku, osa väljendas muret, kuid enamus vastas lihtsalt, et ei tea midagi.

Kui guugeldasin Stella numbrit, leidsin kohe kuulutuse. Ta oli tõepoolest Vespa müügile pannud. Oma sünnipäevakingituse. Mis tal teoksil oli?

Telekast tuli jutusaade ja ma hoidsin Ulrikal käest. Meie kõrval diivaniserval kasvas teadmatus tummaks kummituseks.

„Kas võtan ratta ja lähen teda otsima?“

Ulrika kirtsutas nina.

„Kas poleks parem siia jääda?“

Pigistasin ta sõrmi.

„See ei tohi kunagi enam juhtuda. Kas ta ei saa aru, kui mures me oleme.“

Ulrika polnud nutust kaugel.

„Kas helistame politseisse?“

„Politseisse?“

See tundus liialdusena. Nii halvasti ei võinud asjad ju ka olla?

„Mul on hulk kontakte,“ ütles Ulrika. „Nad võivad vähemalt silmi lahti hoida.“

„See pole normaalne!“ Tõusin püsti. „Et me peame. Ma saan nii ...“

„Tššš!“ ütles Ulrika, sõrm püsti. „Kuuled?“

„Mida?“

„Heliseb.“

Istusin täiesti liikumatult ja vaatasin talle otsa. Olime mõlemad murest lausa haiged. Peagi kõlas läbi maja pikk helisignaal.

„Kodutelefon?“ ütles Ulrika ja tõusis püsti.

Keegi ei helista meile kunagi kodutelefonile.