Читать книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson - Страница 15

Inimesed olid meid beebiaja eest hoiatanud. Et kumbki meist ei saa magada, laps karjub, sööb ja kakab, meie suguelu on rikutud, me läheme tülli ja vihkame teineteist. Paljude meelest olime liiga noored. Osa paistis arvavat, et me rikkusime oma elu ära. Mõnikord tundus mulle, et on täielik ime, et inimesed jätkuvalt lapsi saavad.

Stella oli näidisbeebi. Ei läinud kaua, kui ta magas juba terve öö, ta võis magada kus tahes ja kui ta ärkas, oli ta vaikne ja rahulik, kogu aeg rahulolev, mis muidugi paljudele silma torkas. Oodake ainult, ütlesid nad. Teie aeg tuleb. Sõbrad ja kolleegid, tuttavad ja sugulased, kõik avaldasid oma arvamust.

Tunda teise inimese südamelööke oma rinna vastas põksumas on sama, mis tunda Jumalat. Stella lamas minu peal ja mu sõrmeotsad ei saanud küllalt tema siidpehmest nahast. Tema keha vormus nagu sulaklaas mu ettevaatlike käte all. Me hingasime otse teineteisesse.

Nii lihtne on arvata, et parim on alles ees. Ma kahtlustan, et see on sügavalt inimlik puudus. Isegi Jumal õpetab meile igatsust.

Miks ei mõelda kunagi sellele, kui kiiresti aeg kulub?

Stella esimene sõna oli „abba“. Ta kasutas seda nii minu kui ka Ulrika kohta. Praegusel ajal seostab enamik rootslasi seda sissetehtud heeringa või popmuusikaga, aga Jeesuse keeles, aramea keeles, tähendab see isa.

Olin neli kaunist sügiskuud Stellaga isapuhkusel ja nägin, kuidas tema isiksus iga päevaga ühe rohkem välja kujunes. Kogudusemaja avatud lasteringides oli teistel vanematel kombeks öelda, et Stella oli enneolematu issi tüdruk. Arvan, et ma ei mõistnud selle väljendi tähendust enne, kui oli liiga hilja. Teatud määral on kogu mu elu olnud üks tagantjärele tarkus. Mul pole õnnestunud kinni püüda ühtegi hetke. Hetk on mind alati põlanud.

Ma olen määratud igatsema.