Читать книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson - Страница 17

Blomberg pakkus, et viib meid oma linnamaasturiga koju. Hilissuvine õhtu pakkus lühikese varruka ilma ja piki Lundi tänavaid uitasid inimesed, nagu midagi poleks juhtunud. Koerajalutajad ja pidulised, inimesed teel välja või koju või üldse mitte kuhugi, öötöölised ja unetud. Argipäev keeldus pidurdamast selle ees, et meie eksistents paigal seisis.

Kui me majani jõudsime, küsis Blomberg, kas ta saab veel midagi teha. Tema jaoks polnud mingi probleem veel veidikeseks meiega jääda.

„Pole vaja,“ kinnitasin ma.

Ulrika jäi mõneks ajaks sissesõiduteele ja ajas temaga juttu, samas kui mina vannituppa kiirustasin. Kogu mu keha tundus soe ja suu saepurukuiv. Jõin otse kraanist ja kastsin otsmikku veega.

Kui ma kööki läksin, oli kell ammu üle kesköö ja Ulrika istus, pea käte vahel. Kellaajast ja minu vastuväidetest hoolimata helistas ta peagi läbi oma kontaktid politseis, mõnele ajakirjanikule ja juristile, kõigile, kes võisid midagi teada või aidata. Mina istusin tema vastas ja kammisin internetti, et leida infot Pilegatanil toimunu, Christopher Olseni ja tema professorist ema kohta.

Vaatasin korduvalt kella. Minutid venisid.

Kui möödunud oli terve tund, ei suutnud ma enam paigal istuda.

„Miks me mingit teadet ei saa? Kui kaua see võib võtta?“

„Ma helistan Michaelile,“ ütles Ulrika ja tõusis püsti.

Trepp kägises ja ma kuulsin, et ta pani oma töötoa ukse kinni. Peamurdmine ajas mu aju lühisesse, ärevuseputukad ronisid naha all.