Читать книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson - Страница 6

Me olime täiesti tavaline perekond. Meil olid huvitavad hästi tasustatud töökohad, suur sõprusringkond ja me veetsime aktiivselt vaba aega ‒ nii sportlikult kui ka kultuurselt. Reedeti sõime koju kaasa ostetud toitu ja vaatasime talendisaadet „Idol“^[1.] ning kustusime diivanil ära enne, kui hääletamistulemus teatavaks tehti. Laupäeviti lõunatasime linnas või mõnes ostukeskuses. Me vaatasime käsipalli või käisime kinos, kohtusime heade sõpradega pudeli veini taga. Õhtuti jäime tihedalt üksteise kõrval magama. Pühapäevad veetsime metsas või muuseumis, pidasime pikki telefonivestlusi oma vanematega või tõmbasime igaüks oma raamatuga diivanile kerra. Tihti vedasime pühapäevale joone alla, istudes voodis paberite, mappide ja arvutitega, et valmistuda algavaks töönädalaks. Esmaspäeva õhtuti käis mu naine joogas ja neljapäeviti mängisime saalihokit. Meil oli eluasemelaen, mida me kohusetundlikult lühendasime, me sorteerisime oma prügi, näitasime alati suunatuld, pidasime piirkiirusest kinni ja viisime raamatukogust laenutatud teosed alati õigeks ajaks tagasi.

Sel aastal oli meil puhkus juuli algusest augusti keskpaigani. Pärast mitut kena suve Itaalias olime viimastel aastatel jätnud oma välisreisid talvisele ajale, et pühendada suved kodumaal puhkamisele ja väikestele väljasõitudele rannikule, külastamaks sugulasi ja sõpru. Seekord üürisime Orusti saarel ka ühe suvila.

Stella töötas sama hästi kui terve suve H&M-is. Ta kogus raha reisiks Aasiasse. Ma loodan endiselt, et ta saab minna.

Võib öelda, et me Ulrikaga avastasime teineteise sel suvel uuesti. Loomulikult kõlab see klišeelikult, lausa tobedalt, arvatakse, et pole võimalik armuda oma naisesse uuesti pärast kahtekümmet aastat abielu. Nagu lastele pühendatud aastad oleksid olnud ainult sulud meie armastusloos. Nagu oleksime oodanud just seda. Nii vähemalt tundub.

Lapsed on täiskohaga töö. Kõigepealt on nad beebid ja siis oodatakse, et nad muutuksid iseseisvaks, muretsetakse, et neil läheb midagi kurku või et nad kukuvad ninali, siis tuleb eelkooliiga ja siis muretsetakse, et nad pole ligiduses, et nad kukuvad kiigelt maha või ei läbi järgmist perearstikontrolli. Siis algab kool ja vanemad muretsevad, et lapsed jäävad teistest maha või ilma sõpradeta, siis on kodutööd ja ratsutamine, käsipall ja pidžaamapeod. Põhikooli lõpus on veel rohkem sõpru, pidusid ja konflikte, vestlusi tugiisikutega ja takso mängimist. Siis tuntakse muret alkoholi ja narkootikumide pärast, et laps satub valesse seltskonda ja teismeiga möödub nagu seebiooper kiirusega sada üheksakümmend kilomeetrit tunnis. Ja siis on laps äkki täiskasvanud ning arvatakse, et nüüd tuleb muretsemine lõpetada.

Sel suvel õnnestus meil vähemalt elada mitu pikka hetke ilma Stella pärast muretsemata. Meie pere pole vist kunagi olnud nii harmooniline. Ja siis muutus kõik.

Ühel suvelõpu reedel sai Stella üheksateist ja ma olin meie lemmikrestoranis laua kinni pannud. Itaalia ja Itaalia köök on meile alati südamelähedane olnud ja Västeri linnaosas on üks väike kohalik restoran, kus on täiesti jumalik pasta ja pitsa. Ootasin rahulikku ja mõnusat õhtut perega.

„Una tavola per tre,“ ütlesin hirvesilmade ja ninapärliga ettekandjale. „Adam Sandell. Meil on laud kella kaheksaks.“

Ta vaatas murelikult ringi.

„Üks hetk,“ ütles ta ja kadus täis saali.

Ulrika ja Stella pöörasid minu poole, kui ettekandja seletas midagi oma kolleegidele, vehkis kätega ja tegi nägusid.

Tuli välja, et see, kes mu broneeringu vastu oli võtnud, kirjutas selle kogemata neljapäeva peale.

„Me arvasime, et te pidite eile tulema,“ ütles ettekandja ja sügas ennast pliiatsiga kaela tagant. „Aga küll me selle korda ajame. Andke meile viis minutit aega.“

Üks teine laudkond pidi püsti tõusma, kui personal tõi saali ühe laua juurde. Ulrika, Stella ja mina seisime keset kitsast restorani ja püüdsime teha nägu, et me ei näe igalt poolt meile suunatud pahaseid pilke. Ma oleksin peaaegu tahtnud midagi öelda, selgitada, et mitte meie, vaid personal on teinud vea.

Kui meie laud lõpuks kaetud oli, vajusin kiiresti oma menüü taha.

„Vabandust, vabandust,“ ütles üks halli habemega mees, kes oli arvatavasti restoranipidaja. „Loomulikult me heastame selle. Lubage mul teile magustoit välja teha.“

„Pole midagi,“ kinnitasin ma. „Oleme ju kõik inimesed.“

Ettekandja kritseldas meie joogitellimused üles.

„Klaas punast veini?“ ütles Stella.

Ta vaatas küsivalt mind ja ma pöördusin Ulrika poole.

„Täna on eriline päev,“ ütles mu naine.

Siis noogutasin ma ettekandjale.

„Klaas punast veini sünnipäevalapsele.“

Pärast sööki ulatas Ulrika Stellale Josef Franki motiiviga ümbriku.

„Kaart?“

Ma naeratasin kavalalt meie idee peale.

Läksime koos Stellaga restoranist välja nurga taha. Olin pärastlõunal tema kingituse sinna viinud.

„Aga isa, ma ju ütlesin ... See on liiga kallis!“

Ta pani käed põskedele ja ajas suu ammuli.

See oli roosa Vespa Piaggio. Me olime sellist internetist nädal varem vaadanud ja muidugi oli see kallis, aga lõpuks õnnestus mul Ulrika pehmeks rääkida.

Stella raputas pead ja ohkas.

„Miks sa mind ei kuula, isa?“

Tõstsin käe üles ja naeratasin.

„Tänust piisab.“

Ma teadsin, et kõige rohkem oleks Stella raha tahtnud, aga raha kinkimine tundus nii igav. Vespaga oleks ta saanud kiiresti ja hõlpsalt linna, tööle või sõprade juurde. Itaalias sõidavad kõik teismelised Vespaga.

Stella kallistas ja tänas meid mitu korda, enne kui tagasi restorani läksime, aga millegipärast tundsin ma pettumust.

Ettekandja tõi lauda meie kompensatsioonitiramisu ja me kõik nentisime, et ei suuda enam raasukestki süüa. Ja siis sõime me ikkagi kõik oma magustoidu ära.

Jõin kohvi juurde limoncello’t.

„Ma pean nüüd minema,“ ütles Stella ja hakkas nihelema.

„Mitte ometi juba?“

Ma vaatasin kella. Pool kümme.

Stella surus huuled kokku ja jätkas toolil nihelemist.

„Natukene veel,“ ütles ta. „Umbes kümme minutit.“

„Täna on sinu sünnipäev,“ ütlesin ma. „Te ei tee ju poodi nagunii homme lahti enne, kui alles kell kümme?“

Stella ohkas.

„Ma ei lähe homme tööle.“

Ei lähegi? Ta töötas igal laupäeval. Nii ta jala H&M-i ukse vahele saigi. Laupäevased tööd, mis läksid üle suvetööks ja ületundideks.

„Mul pea valutas kogu pärastlõuna,“ ütles ta puiklevalt. „Migreen.“

„Nii et sa ütlesid, et oled haige?“

Stella noogutas. See polnud tegelikult mingi probleem, andis ta mulle mõista. Üks teine tüdruk tuli hea meelega tema asemele.

„Nii me küll sind kasvatanud pole,“ laususin, kui Stella püsti tõusis ja toolileenilt oma jaki võttis.

„Adam,“ ütles Ulrika.

„Aga miks sul nii kiire on?“

Stella kehitas õlgu.

„Mul on Aminaga kohtumine kokku lepitud.“

Ma noogutasin ja neelasin oma rahulolematuse alla. Nii nende üheksateistaastastega ilmselt on.

Stella kallistas Ulrikalt pikalt ja südamlikult. Ise jõudsin ma vaevu pooleldi püsti tõusta, kui ta võttis mu ümbert kinni, nii et meie embus oli kohmakas ja kange.

„Aga Vespa?“ küsisin ma.

Stella vaatas Ulrikat.

„Küll me selle koju saame,“ lubas mu naine.

Kui Stella oli uksest väljunud, pühkis Ulrika salvrätiga aeglaselt oma suud ja naeratas mulle.

„Üheksateist,“ ütles ta. „Mõtle, kuidas aeg lendab.“

Olime Ulrikaga sel õhtul koju jõudes mõlemad täiesti omadega läbi. Istusime kumbki oma diivaninurgas ja lugesime, Cohen taustal laulmas.

„Minu arust oleks ta võinud siiski rohkem tänulikkust üles näidata,“ ütlesin ma. „Eriti pärast seda autointsidenti.“

Autointsident, sellest oli juba mõiste saanud.

Ulrika mõmises ükskõikselt raamatult pilku tõstmata. Väljas ulus tuul, nii et seinad naksusid. See oli suvi, mis seal ohkas ja õhku ahmis, august oli kurnatud, aga mul polnud sellest midagi. Sügis oli mind alati kõnetanud, uue alguse tunne, nagu sissejuhatus armumisele.

Kui ma raamatu veidi hiljem käest panin, oli Ulrika juba magama jäänud. Tõstsin ettevaatlikult ta pea üles ja lükkasin padja talle toeks. Ta liigutas ennast rahutult ja korra mõtlesin teda üles äratada, aga siis jätkasin lugemist. Ei läinud kaua, kui tähed raamatus muutusid uduseks ja mu mõtted suundusid rändama. Jäin magama, rinnas suur klomp selle lõhe tõttu, mis minu ja Stella vahele oli tekkinud, nende vahele, kes me kord olime ja kelleks nüüd olime saanud, piltide, mis mul meist olid ja milline oli olukord praegu.

Kui ma ärkasin, seisis Stella keset tuba. Ta tammus jalalt jalale, kuu pehme valgus langes aknast ta pea ja õlgade peale.

Ka Ulrika oli ärganud ning hõõrus silmi. Peagi oli tuba näis nuuksatusi ja hingeldamist.

Ma tõusin istuli.

„Mis juhtus?“

Stella raputas pead, suured märjad pisarad veeresid ta põski mööda alla. Ulrika panid oma käed tema ümber ja kui mu silmad olid tasapisi pimedusega harjunud, nägin ma, et Stella värises.

„Pole midagi.“

Siis läks ta oma emaga toast välja ja mina jäin istuma, rinnus vastik tühjusetunne.

1 Saate „Eesti otsib superstaari“ Rootsi vaste. [ ↵ ]