Читать книгу Meie lapse uni - Merit Lilleleht - Страница 11

Väikese vanusevahega laste uni

Kuidas tulla toime laste magamise eduka korraldamisega, kui peres on rohkem kui üks laps? Lastega pere argipäev ongi tihtipeale hulluksajavalt rutiinne: ärkamised, söömised, mähkmed, uinakud, söömised … kuni ööuneni. Kirjeldame siin ühe pere argipäeva.

Marii on 3aastane ja Sandor 1 aasta ja 8 kuune. Hommikul kell 7 ärkab issi ja läheb vannituppa hommikuhääli tekitama. Kell 7.30 ärkab emme ja läheb ruttu kööki, et tulele panna strateegilise tähtsusega pudrupott lastele ja kohvikann iseendale. Kell 7.40 kostavad magamistoa poolt kiired põntsuvad sammud ja Sandor, kahe lutiga, ilmub ukseavasse, lai naeratus näol. Naeratus püsib kuni riidessepaneku protseduurini, siis saab õde kuulda äratuskisa. Peale kokku umbes 10-minutilist ärevust ja vinguviiulihääli on mõlemad lapsed riides ja asuvad pudruportsu kallale.

Hiljemalt kell 8.15 peame hakkama õueriideid selga panema. Talvisel ajal võtab see aega ikka vähemalt pool tundi vist. Kella 9-ks viime Marii lasteaeda. Samal ajal, kui Marii lasteaias alusharidust taga ajab, lähme meie Sandoriga tavaliselt poodi ja mänguväljakule. Ja 11-ks tagasi tuppa, kus teeme kahekesi mõnusa lõunasöögi. Siis tatsub Sandor ise oma voodi juurde, vinnab ennast padjani ja ootab emmelt oma kahte lutti: ühte suhu ja teist pihku. Ja jääb siis kohe rahulikult lõunaunne, mis kestab 2–3 tundi. Emme koristab siis köögi, loeb ajalehed läbi ja vaatab Internetti, vahel isegi põõnutab ka lõunaund.

Peale ärkamist teeme snäkipausi ja valmistame õhtusööki. Kella 16–17 ajal toome ülejäänud pere koju: Marii lasteaiast ja issi töölt. Vahel käime õhtul veel kelgumäel või mänguväljakul. Koledama ilmaga saavad lapsed õhtul vaadata Lotte multikat, see on ikka veel (juba üle aasta) nende mõlema konkurentsitu lemmik. Õhtusse kuulub ka müramisaeg issiga, peitusemäng voodi all, pusled, klotsimäng. Enne magamaminekut teeme veel võileivapausi, et Mariil poleks võimalik und oodates tühja-kõhu-tunnet kaevata ja leida põhjust voodist välja tulemiseks. Kes lastest peseb ilusasti hambad ära, see saab oma tuppa seina peale kleepsu panna. See trikk mõjub küll ainult Mariile, Sandoril on kleepsudest „kama kaks“. Tudukombed ja pidžaamad selga ning Sandor lähebki lastetuppa oma luttidega magama. Vahel peab issi teda veel paar korda voodisse tagasi suunama, kuid üldiselt on Sandor üks tubli ise magamamineja ja – jääja. Mariiga loeme teises toas veel Saabastega Kassi või Tuhkatriinu muinasjutte. Aga eriti ootab ta seda hetke, kui tule ära kustutame ja kaisus salajuttu räägime. Tavaliselt sellest ajast, kui emme väike tüdruk või issi väike poiss oli. Peale salajutu kuulamist ütleb Marii: „Lähen ära oma voodisse. Ära tule mulle järele, emme. Ma ise lähen!“ Ja lähebki, paneb veel lastetoa ukse kõva mürtsuga kinni ja ju siis vist poeb voodisse ja jääb magama. Meil jääb vaid mõistatada, mis seal kinnise ukse taga toimub. Kuid vaikus on petlik. Saame umbes südaööni magada, kui mõni lastest (tavaliselt Sandor) häält teeb. Ta on voodis käpuli tõusnud ja ei oska enam pikali heita. Keeran tal siis külge, vajadusel aitan lutti otsida ja jälle on pool tundi uneaega kindlustatud. On öid, kus pean lastetoas 2–3 korda käima. Kuid enamasti käin ikka 5 korda ära. Vahel tahab Marii öösel pissile, muud korrad aitan Sandoril külge keerata. Arvatavasti on rahuldavaks ööuneks vaja lutist ja mähkmetest loobuda. Ehk siis näiteks poole aasta pärast magame kõik juba paremini …

Väikese vanusevahega laste une korraldamine võib olla pere jaoks tõeline logistikaprojekt. Paindlikkust nõuab mõlema lapse vanuse ja päevakava arvestamine ning nende omavaheline kombineerimine. Võib juhtuda, et lastel esineb omavahelist armukadedust ning vanemate tähelepanu võitmiseks kasutatakse erinevaid strateegiaid. Pere peab otsustama, kas panna lapsed koos magama või suunata nad unele kordamööda. Lapsi eraldi magama panna on kindlasti ajamahukam, kuid tundlike ja tähelepanu nõudvate laste puhul võib see olla ainumõeldav variant.

Kaksikute uni

Kaksikute vanematele võib panna südamele seda, et seoste loomine imikueas, näiteks laste hällis magama kiigutamine, võib hiljem muutuda suureks probleemiks − lapsed harjuvad läbi seoste uinuma. Kahe lapse igapäevane aktiivne uinutamine võib olla tõepoolest raske ülesanne!

Identsete kaksikute unerütm võib olla väga sarnane. Mitmikute magamismustrid võivad olla aga rohkem erinevad, eriti siis, kui nad on erinevas mõõdus-kaalus või erineva temperamendiga. Kui kaksikud vajavad veel öist söötmist, on heaks nipiks, kui pärast esimese kaksiku ärkamist ja söötmist, äratada ka teine. Nii on võimalik muuta laste ööpäevarütm võimalikult sarnaseks.

Meie poole pöördus üks 8 kuu vanuste kaksikute ema, kelle lapsed on väga erineva temperamendiga – üks rahulik ja tundlik, teine aktiivne ja krutskeid täis. Ema kartis, et ühes toas magavad lapsed segavad uinumisel teineteist, samuti ei osanud ta arvata, kumb laps panna voodisse esimesena?

Voodisse soovitatakse panna esimesena rahulikum laps, kes võib muidu jääda aktiivsema venna või õe varju. Samuti ei tasu muretseda, et üks laps segaks teist uinumisel ja magamisel: tavaliselt ei mõjuta kaksikuid teise öine nutt.

Erivajadusega laste uni

„Minu poeg kaalus sündides 4,8 kg ning sünnitus lõppes erakorralise keisriga. Alates sünnist kuni kolmanda eluaastani magas ta väga halvasti. Arstid tunnistasid ta igati terveks. Neljandal eluaastal avaldusid lapsel vokaalsed, veidi hiljem ka motoorsed tik-id ehk mittetahtlikud häälitsused ja liigutused. Viieaastaselt diagnoositi tal Tourette`i sündroom ehk häire, mis on tikkide raskeim vorm ja mille puhul on lisaks sundtoimingutele, sundmõtetele, impulsiivsusele, tähelepanuprobleemidele sagedased ka uneprobleemid. Arsti sõnul võib enamik lapsevanemaid unistada sellest, et tema laps magaks 8-st õhtul 8-ni hommikul, kuid mina ei saa seda oma lapselt eeldada. Ka määratud ravimid võivad tekitada uneprobleeme ning uimasust. Laps võib olla päeval väsinud ja öösel ergas. Laps vajab enne uinumist kindlaid rutiine ja kõik peab enne uinumist tema jaoks olema korras, näiteks minu laps paneb siiani viis kaisulooma samas järjekorras ritta ning soovib, et teen talle teatud arvu paisid. Mõnikord on laps tugevas emotsionaalses stressis ning siis on ka uinumine raskem ning laps näeb palju hirmuunenägusid. Käime aeg-ajalt teraapias ning hoiame tihedalt ühendust lapse raviarstiga.“ Astrid, 40.

Mõnikord erinevad lapsed oma vaimsete, sensomotoorsete või kommunikatsioonivõime, käitumise ja emotsionaalse arengu või füüsiliste oskuste poolest nii, et nende arenguvajadusi on tavakeskkonnas raske rahuldada. Sel viisil avalduvaid erinevusi nimetatakse arengulisteks või hariduslikeks erivajadusteks. Erivajaduseks loetakse kõike seda, mis tingib vajaduse muuta ja kohandada keskkonda ja tegevusi, et tagada lapsele maksimaalsed võimalused arenguks. Koolieelses eas avalduvaid erivajadusi nimetatakse ka arengulisteks. Hoolekandes eristatakse kehalisi ja psüühilisi erivajadusi.

Erivajadusega laps võib olla muuhulgas:

• füüsilise puudega,

• vaimse puudega,

• psüühiliste või käitumuslike häiretega,

• füüsilise või vaimse arengupeetusega,

• suhtlemisraskustega,

• sagedaste tervisehäiretega.

Erivajadustel on kõigil üks ühine oluline joon: need on igaüks sügavalt individuaalsed, pole olemas üht keskmist erivajadust või universaalset viisi samalaadse erivajaduse rahuldamiseks. Siin tuleb igale lapsele läheneda eraldi ja isiklikult, lähtuda konkreetse isiku iseärasustest, loomuomadustest ja tarvidustest.

Kuigi uneprobleemid on erivajadustega laste hulgas tavalised, on enamik lastest võimelised uneharjumuste õppimiseks. See võib võtta aga kauem aega, vanematel on vaja kannatust ning kindlat meelt. Mõnikord peab muutma ka tempot või võtma puhkepause, et jõuda soovitud muudatuseni. Arvestama peab ka kogu ülejäänud pere vajadustega. Kuigi alati peab võtma arvesse lapse konkreetseid erivajadusi, võib kohandada ka üldiseid põhireegleid. Näiteks igapäevased une-eelsed rutiinid aitavad lapsel aru saada, et mõned tegevused toimuvad teatud aegadel kindlas järjekorras. Erinevatest toimivatest nippidest ja meetoditest võib valida need, mille abil luua lapse vajadustele sobiva skeemi. Alati on võimalik uneprobleemide korral abi otsida spetsialistidelt, vajadusel ka unearstilt.

Uuringud kinnitavad, et arenguhäiretega lastel esineb unehäireid rohkem kui arenguhäireteta lastel. Erinevate uurimuste kohaselt esineb unehäireid 49–89 % autismispektrihäiretega lastest, 25–50 % aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastest ning 34–86 % intellektipuudega lastest. Unehäireid esineb hüperaktiivsetest lastest pooltel, seega kaks korda tavalisest sagedamini. Enam esinevad raskused uinumisel, uni on pinnapealne ja palju on öiseid ärkamisi. Uinumisraskused on enamasti tingitud aju ülierutuvusest, mis suureneb tugeva väsimuse korral veelgi.

Unehäired, mis võivad avaldada mõju nii une kvaliteedile kui kvantiteedile, mõjutavad erivajadusega laste päevast toimetulekut, aga ka nende vanemaid. Paljude erivajadusega laste vanemate stressitase on kõrgenenud ning neil esineb rohkem vaimse tervise probleeme. On selge, et need pered vajavad ka laste uneprobleemide korral spetsialistide abi ja nõustamist. Unetsükli häirete, unetuse, parasomniate ja liigse unisuse korral võivad abiks olla näiteks käitumuslikud sekkumised.

Kuna mitte kõik lapsed ei arene ühesuguse kiirusega, on vahel vaja lapse arenguks panustada rohkem aega, teadmisi ja ressursse. Kui tunnete, et teie pere laps ei arene eakohaselt või on vahele jätmas mõnda tavapärast arenguetappi, pidage kindlasti nõu perearsti või psühholoogiga. Kui lapsel on erivajadus, on võimalus koostada talle rehabilitatsiooniplaan, milles määratletakse pere eesmärgid ja tegevused, et leevendada või parandada peres valitsevat olukorda: olgu siis probleemiks lapse sagedased haigestumised, kõne hilinemine, unehäired või juba lapse käitumisraskused.

Varajane märkamine ja õigeaegne sekkumine on väga olulised tegevused laste ja peredega tehtavas töös. Erivajadusega lapse ja tema pere abistamisel on olulisteks märksõnadeks teenuste ja toetuste kättesaadavus ning mitmekesisus. Erivajadusega või puudega laps peres mõjutab pere dünaamikat ja suhteid, mistõttu tuleb tegeleda pere kui tervikuga. Oluline on hinnata ka lapse hooldaja (tavaliselt ema) erinevaid toimetulekuressursse ning pakkuda teenuseid, mis tagaksid hooldajale võimaluse puhkuseks, vaba aja veetmiseks ning vähendaksid tema ja kogu perekonna koormust.

Ka unekooli nõustamisteooria tugineb rehabilitatsiooni põhimõtetele. Lapse uneprobleemid on üks piirang, mis takistab tõsiselt kogu pere edukat toimimist. Õigeaegse ja metoodilise sekkumise abil on võimalik olukorda leevendada: leida toimivad käitumisstrateegiad, aidata perel saavutada taas edukas toimetulek ning toimivad peresuhted.

Nõustaja peab respekteerima pereliikmete väärtushinnanguid, arvamusi, muuhulgas vanemate veendumusi lapse hoolduse ning ravi põhimõtete suhtes ka juhul, kui need erinevad üldiselt aktsepteeritud põhimõtetest. Perekonnaga töötamisel säilitab nõustaja neutraalse positsiooni ja väldib enda kaasamist peresuhetesse.

Vajadusel saab nõustaja soovitada perele teisi spetsialiste, kelle professionaalne abi võib last ja peret aidata – näiteks psühholoog, neuroloog, füsioterapeut, eripedagoog, sotsiaaltöötaja, õpetajad lasteaias või koolis.

Rehabilitatsioon on looming ja muutuste protsess, mis on iga inimese puhul eripärane. Rehabilitatsiooniteenuse toimimiseks on oluline koostöövalmidus ka pere poolt. Muutuse saavutamine võib olla pikk protsess, kuna esmalt on vaja muuta pere senist käitumismustrit. Muutuste protsessil on erinevad etapid:

• Eelkaalutlemine – pere ei tunne vajadust muutuste järele. Usutakse, et olukord paraneb iseenesest.

• Kaalutlemine – pere kaalub unealase informatsiooni otsimist, otsib erinevaid teenuseid.

• Ettevalmistus – pere eestvedaja (tihtipeale ka isa) teeb ise esimese käigu ja otsib abi.

Alles seejärel võib pere jõuda reaalse tegevuseni ning abi vastuvõtmiseni.

Rehabilitatsioon hõlmab inimese elu nelja valdkonda, lisame näitena võimalikud piirangud, mis võivad uneprobleemidega (näiteks 3aastase) lapse peres nendes eluvaldkondades esineda.

• I elamine – laps ei nõustu õhtuse voodisse minekuga, on trotslik ja kiuslik, tuleb, vaatamata keelamisele, korduvalt voodist välja, soovib juua vett, kuulata veel üht muinasjuttu ja kaupleb ka teisi boonuseid, et venitada voodisseminekuaega. Lapse uinumine võtab aega üle tunni. Laps ärkab öösel korduvalt ning vajab taas uinumiseks lapsevanema abi. Hommikul ei suuda laps õigeaegselt ärgata, on pahur ja tujukas. Oht hilineda lasteaeda.

• II õppimine – laps on juba hommikul lasteaeda tulles pahur, tihti hilineb hommikusöögile. Ei suuda lasteaiaga kohaneda, ei soovi osaleda lasteaia ühistegevustes, eelistab mängida omaette, võib olla teiste laste suhtes agressiivne.

• III töötamine – lapse hommikused jonnihood tekitavad olukorra, kus pere ei jõua õigeaegselt lasteaeda ning vanemad hilinevad tööle. See on tekitanud probleeme tööandjaga. Lapsevanemad ei suuda endast tööl anda maksimumi, kuna tunnevad end päeva jooksul kurnatuna (sest on pidanud öösel korduvalt ärkama).

• IV sotsialiseerumine – pere on pidanud loobuma sotsiaalsest suhtlemisest, kuna lapse seosetud uneajad (päevauni) ei anna perele võimalust päeva planeerida.