Читать книгу Meie lapse uni - Merit Lilleleht - Страница 7

Peamised küsimused, millega üle pooleaastaste laste vanemad meie poole pöörduvad, on: „Miks ärkab beebi jälle igal ööl?“, „Kas laps peab öösel veel sööma?“, „Kas unekool on lapsele kahjulik?“, „Kuidas on võimalik muuta päevaune rütmi?“.

Esimesed kuus kuud on lapse arengus määrava tähtsusega – tema jaoks on kõige olulisemad rahulik keskkond, hoolivus- ja turvatunne, täis kõht ning püsiv lähedussuhe oma vanematega. Beebi on algusest peale valmis õppima, millisesse maailma ta on sündinud, ja tal on tähelepanuväärne võime, saada aru sündmuste ajalisest järgnevusest. Beebi võime täiskasvanut vaadelda on väga täpne ja täiskasvanu tundeseisundid avaldavad lapse tundeseisundile otsest mõju. On aga oluline, et beebi saaks vaheldumisi kontaktis olla ja puhata. Mida paremini ema sobitub lapse rütmiga, seda paremini õpib beebi oma soove ja tundeid kindlaks tegema ning neist aru saama. Kui vastastikune koosolemine ei õnnestu, ei õnnestu ka beebi eneseregulatsioon. Sel juhul võib ta olla nutune, ängistunud ja rahutu.

Lapsed on juba sünnist saati erineva temperamendiga. Igaüks neist on isiksus ja ta on väärt seda, et temaga tuttavaks saada. Iga laps väljendab oma vajadusi talle ainuomasel moel. Kõik ei pruugi olla kuldmagajad ja mõned nutavad rohkem kui teised. Võib olla, et kõik on parimas korras, aga laps nutab sellest hoolimata. Vaid umbes 5 % väikelastest on nutu põhjuseks mõni haigus, tavaliselt refluks või piimaallergia. Mõned väikelapsed võivad nutta ka keskmiselt 15 minutit tunnis. Kui lapsevanemad on võimalikest ettetulevatest probleemidest teadlikud ja ennast selles osas ette valmistanud, siis on neil lihtsam tulla toime ka väikelapse nutu ja uneprobleemidega. Vastsündinu võib olla närviline või rahulik, kuid ta on ikka oma ja õige, kellega õpitakse toime tulema.

Juba algusest peale on olulisel kohal unehügieen ehk erinevate käitumistavade ja toimingute kogum, millest kinnipidamine soodustab kvaliteetset und.

Kõige paremini aitab ööpäevarütmi kujunemist reguleerida valguse ja pimedusega mängimine. Beebid kella veel ei tunne ja seetõttu on meie kui lapsevanemate kohustus neile see meie kellasüsteem sõna otseses mõttes mustvalgelt ette näidata. Ehk siis sobival ärkamisajal tuleb kasutada meeldivat päevavalgust ning uneaegadel tuba pimedaks teha. Uskuge meid, sellest signaalist saavad peatselt kõik beebid aru ning öö ja päeva eristamine ei tekita varsti enam probleeme. Pime tuba magamise ajal on oluline ka und soodustava hormooni (melatoniini) tootmiseks. Valguses on melatoniini tootmine takistatud ning uinumine seetõttu raskendatud.

Ööpäevarütm kujuneb üldiselt kiiremini välja pere esimestel lastel, tüdrukutel ja nendel beebidel, keda toidetakse rinnaga. Imetamine kiirendab öö ja päeva eristamist, kuna ka rinnapiim sisaldab uinutavat melatoniini.

Beebide unetsükkel on täiskasvanute omast palju lühem (45–50 minutit) ning 70 % beebidest võivad magada järgemööda ka kaks unetsüklit. Iga laps ärkab öö jooksul mitu korda üles, et üle minna ühest unefaasist teise. Kui ülemineku ajal ei esine ühtegi teist stiimulit (liiga külm või kuum temperatuur, lärm, märg mähe, näljatunne), jääb laps uuesti magama. Väikesed beebid oskavad juba ka välja näidata, kui neil on uni: nad võivad kasutada erinevaid märke – hõõruda silmi, katsuda kõrva, teha viginat või anda häälekalt kogu maailmale teada, et „ammu peaks olema mu uneaeg”. Meie asi lastevanematena on lihtsalt osata neid märke lugeda, tõlgendada ning vastavalt käituda.

Õpi tundma oma lapse esimesi väsimusemärke. On suur (kuid täiesti õpitav) kunst ennetada üleväsimuse seisundit ning laps enne seda leebelt magama suunata. Jälgi tähelepanelikult oma lapse esimesi väsimusmärke ning anna talle võimalus rahulikult oma voodis uinuda.

Beebi öine ärkamine võib põhineda bioloogilisel mehhanismil, millega ta kindlustab oma turvalisust ka öisel ajal. Öise ärkamisega kaasnev nutt võib olla seotud ka kiindumuskäitumisega − selle abil beebi üritab hoida kontakti vanemaga ja olla kindel, et ta ei ole jäetud üksinda. Nii unnejäämine kui magamine eeldavad rahunemist ja tähelepanu vähenemist ümbritseva suhtes. Igasugune kehaline, psühholoogiline või magamiskeskkonnast tingitud probleem või oht võib põhjustada ärkamist ja unehäireid.

Kui esialgu on ema ja laps kui kokku sulanud – beebi tunneb, et ta suudab oma ema kõikvõimsalt reguleerida, nagu oleks ema osa temast endast, siis 4 või 5 kuu vanusena hakkab laps ema ja ümbruskonda uurima. Peale seda algab niinimetatud harjutamisetapp, kus laps aeg-ajalt eemaldub emast, kuid pöördub taas tema juurde tagasi. Lahusolek tekitab kaotamishirmu ja seepärast ka viha. Lapsel on raske taluda lahusolekut umbes seitsmendast elukuust kuni 2–3 aasta vanuseni ning sel eluetapil ei tohiks lahusolek kesta liiga kaua. Ka lapsehoidjaga harjutamine peaks siis toimuma järk-järgult. Sel perioodil arendab beebi välja nn siirdeobjekti – eseme, mille laps leiab ja/või võtab kasutusele. See ese loob lapse meeles ühenduse emaga ja võib teda lohutada ema äraolekul.

Heade uneharjumuste kujundamise ja õppimise seisukohast on lapse 3.–11. elukuu kõige olulisem õppimise aeg. Esimestel elukuudel pole vanematel lapse magamine tavaliselt probleemiks – laps magab palju ning kindlamat päevakava ei ole veel võimalik kujundada, ema ja laps kulgevad sujuvas loomingulises rütmis, millest enamik aega veedetakse koos süües, magades, pikutades.

3–6 kuu vanune laps magab ööpäevas umbes 14–15 tundi ning suudab olla järjest ärkvel 1–4 tundi. Pikim unetsükkel kestab selles vanuses lastel 8,5 tundi. Umbes 60 % lastest suudab magada järjest kogu öö. Kuna laps võib vajada veel öiseid söögikordi, ei ole unekooli läbiviimine soovitav. Püüdke eristada lapse öise ärkamise põhjused: näiteks nälg, lähedusvajadus ja regulaarne unetsüklite vaheline ärkamine.

Juba kolmanda elukuu saabudes võib panna unise lapse esimeste väsimusmärkide ilmnemisel rahulikult oma voodisse ja anda talle võimalus omaette uinuda. See julgustab teda õppima iseseisva uinumise kunsti, mis on kõige olulisem oskus, vältimaks valede seoste ehk uneassotsiatsioonide tekkimist ning lapseea unehäirete kujunemist.

Kui laps on juba 3–5kuune, hakkab hääbuma sünnil kaasa saadud toetavate hormoonide hulk ning on aeg õppida uusi oskusi koostöös lapsevanematega, jälgides nende käitumist ja oma ümbritsevat keskkonda. Suurteks abilisteks lapsevanematele on ka nüüd valgus ja pimedus. Soovitame toetada lapse öö- ja päevarütmi kujundamist, kasutades päevasel ajal palju päevavalgust ning pakkuda esimesel päevapoolel beebile aktiivseid ning rõõmsaid tegevusi. Kui hakkab lähenema uneaeg, siis on õige aeg tuba hämardada ning püüda ka ise rahulikuma tempoga hingata. Pimedus on oluline mitte ainult harjumuse pärast, vaid ka füsioloogilistel põhjustel – vaid pimedas suudab meie organism toota hormooni nimega melatoniin, mis annab organismile vajaliku signaali rahulikuks uinumiseks.

Selles vanuses lapse uni meenutab juba täiskasvanu und, öö ja päev eralduvad lapse jaoks selgelt. Samas on uinumisraskused ja öised ärkamised tihti päevakorral. Kuuekuune laps on juba piisavalt suur, et õpetada talle iseseisvat uinumist. Esimesel eluaastal toimub suur hüpe motoorses ja emotsionaalses arengus ning seetõttu võib ka uni olla tavalisest rahutum. Ka esimeste hammaste tulek võib olla une mõjutajaks. Pooleaastane laps vajab palju tegelemist ja suhtlemist ning ta võib soovida tähelepanu ka öösel, kui temaga ei ole päeval piisavalt tegeldud ja suheldud.

Piisava une korral ärkab laps tavaliselt erksa ja heatujulisena. Kui laps on päevasel ajal ärritunud, rahutu ja ei suuda keskenduda, siis probleemi kindlakstegemisel tuleks pöörata tähelepanu ka tema unele, hinnates selle pikkust ja kvaliteeti. Samuti on hea, kui oskate märgata esimesi väsimusmärke, kuigi laps võib tunduda veel ergas ja protestida magamamineku vastu. Nüüd on aeg panustada rahustavatele õhturutiinidele!

Praktika on näidanud, et alla aastased lapsed võivad vastu hommikut näljatunde tõttu ärrituda. Hommikuti tõuseb inimese organismis kortisooli (stressihormoon) tase ning see võib mõjuda unele ergastavalt. Juhul, kui laps kella 4–5 ajal hommikul ei rahune, võib olla heaks nipiks talle sel kellaajal kiirelt ja vaoshoitult süüa anda (imetamine või piimapudel). Tavaliselt aitab see lapsel magada rahulikult hommikuni, kuni ta normaalselt ärkab.

Nõustades lastevanemaid, oleme tihti kuulnud just 4–8 kuu vanuste laste vanemaid kurtmas, et varem magas laps nagu ingel, kuid nüüd on toimunud muutus ning ta ei maga enam rahulikult. Beebi magamiskombed hakkavadki tasapisi muutuma umbes 4. elukuu paiku, kui magamiskommetes toimub tagasilangus ehk regressioon.

Pooleaastased lapsed ärkavad öösel keskmiselt 1–3 korda, umbes 60 % neist magab juba kogu öö. Pikim unetsükkel 6–11 kuu vanustel lastel on 8–12 tundi ning pikim järjestikune ärkvelolekuaeg 3–4 tundi. Ööpäevane unevajadus on selles vanuses lastel 13–14 tundi. Arvestama peab, et uinumine võib kesta 15 minutit, koos rahunemisajaga ka 30 minutit.

Kui esimestel elukuudel ei olnud päevakava rakendamine veel otstarbekas, siis nüüd on just õige aeg leida oma lapsele ja perele sobiv igapäevane päevakava ning toimivad rutiinid. 6 kuu vanuste laste organism on juba suuteline eristama ööd ja päeva, kujunevad välja unefaaside mustrid, mis hakkavad sarnanema täiskasvanu unemustritega. Nüüd on lapsel esmakordselt elus võimalik saada kogemusi õppimise ja harjutamise kaudu nii, et need ka kinnistuvad. Seetõttu on eriti oluline just sel perioodil kujundada lapsevanemate poolt välja selge ja toimiv päevakava, panna paika söögiajad, määratleda mängimis- ja magamisajad. Uute uinumistavade õpetamine võib võtta aega paar nädalat, võimalik on nüüd mõelda ka unekoolile.

Teine oluline märksõna sellel perioodil on öised söögikorrad. Lapse esimesel eluaastal on rinnapiim hindamatu väärtusega toit. Rinnapiima saavad lapsed on tavaliselt tugeva immuunsussüsteemiga, rahulikumad ning neile on, tänu toitmisele, tagatud piisav lähedustunne. Rinnapiima kasulikkuses ei kahtle keegi. Küll aga võib rinnapiimaga toitmine osutuda vahel riskiteguriks, mis võib kahjustada lapse une kvaliteeti. Suuremad riskid ja ohukohad seoses rinnapiimaga:

• Lapsed kipuvad rinnapiima süües sügavasse unne vajuma. See aga paneb lapsevanema olukorda, kus ta on ootamatult (või pikisilmi oodatult) silmitsi magava beebiga. Lapsevanem püüab beebi vaikselt oma voodisse paigutada, riskides lapse ärkamise ja protestiga. Tavaliselt ongi just see hetk kõige kriitilisem lapse uneharjumuste kujunemisel. Vale stardipositsioon ei saagi tuua head tulemust! Andke lapsele iseseisva uinumise võimalus – see on tema põhiõigus!

• Kui laps on allergiline mõnele toitainele, mille ta saab ema rinnapiima kaudu, siis võivad allergilised reaktsioonid tõsiselt takistada uinumist ning segada lapse und.

• Tavaliselt laps sügava une faasis ei pissi. Igaks pissimiseks virgub laps öö jooksul vähem või rohkem. Kui laps on saanud vahetult enne magamajäämist rohkelt rinnapiima, siis kulub öö pissimisele ja paratamatult ka arvukale hulgale virgumistele.

Unenipp! Leidke see maagiline hetk toitmise ja uinumise vahepeal! Anna alati lapsele enne uinumist piisavalt süüa, et tühi kõht ei takistaks uinumist! Kuid ära kunagi aseta juba uinunud last oma voodisse! Kui laps kipub toitmise ajal uinuma, siis püüa mõne leebe nipiga teda veel ärkvel hoida! Tehke alati peale söömist ka krooksutamine, see on paras hetk, et hoida last veel ärkvel! See annab võimaluse panna laps oma voodisse täis kõhuga, rahulolevana ja unisena.

Last võib toita öösel nii, nagu lapsele ja perele sobib. Kui emale ja isale sobib, et laps saab öösel korduvalt rinnapiima ning see tagab lapsele ja vanematele kosutava ööune, siis on see igati sobilik käitumine. Kui teile aga tundub, et öiste söögikordade tõttu ei saa laps kosutavat piisava pikkusega ööund või lapsevanemad on kurnatud öistest söögikordadest ja lapse virgumistest, siis tuleks kaaluda päevakava muutmist. Kui laps on juba 6kuune, kaalub vähemalt 6,5 kg ning võtab kaalus normikohaselt juurde, siis tegelikult ta öösel toitmist enam ei vaja. Küll aga võib lapsel olla selle aja peale välja kujunenud tugev seos söömise ja uinumise vahel ning seetõttu teile tundub, et ta on ka öösel näljane. Kui laps sööb päeval iga 3–4 tunni tagant ning ka tugeva õhtusöögi, ei ole vanematel põhjust mures olla.

Toome välja ka võimalikud uneröövlid lapse esimesel eluaastal ehk need asjaolud, mis segavad lapse und:

• öö ja päeva segi ajamine;

• koolikud, haigused (refluks, piimaallergia jt);

• hammaste tulek;

• esimese eluaasta arenguhüpe.

Väärtuslikumad investeeringud, kuhu tasub lapse esimesel eluaastal lapsevanematel panustada:

• Vastsündinu uneharjumuste kujunemist saab soodustada öö (pimeduse) ja päeva (valguse) eristamisega – panustage päeval heledale päevavalgusele ning rõõmsatele aktiivsetele tegevustele, õhtu lähenedes reguleerige valgust hämaramaks ning suunake tegevused rahulikumaks! Investeerige pimendavatesse kardinatesse ja teie lapse uni ei saa häiritud valguse poolt!

• Pange oma beebi magamisasemele siis, kui ta on väsinud, kuid ei ole veel uinunud! Andke oma lapsele võimalus rahulikus keskkonnas proovida iseseisva uinumise kunsti! Ärgem õpetagem neid seostama und valede tegevuste ja kehvade harjumustega (rinnapiima imemine, kussutamine, autosõit)! Julgustage last uinuma iseseisvalt ning laske tal harjutada enese rahustamiseks sobivaid võtteid, olgu selleks siis omaette voodis pusimine, laulmine, pesa tegemine, tekiotsa kaissu haaramine või varvaste lutsutamine!

• Eestis soovitatakse panna beebi magama seliliasendisse. Kaaluge ka lapse kinni mähkimist! See on traditsiooniline viis lapsele turvatunde tagamiseks ning meenutab talle ema kõhus veedetud aega.

• Töötage oma pere jaoks välja sobiv päevakava ja uneplaan – kellaajad, ajalised kestvused, nipid, piirangud jms! Looge oma pere jaoks sobiv une-eelne rutiin ning rakendage seda eesli järjekindlusega – tulemused on seda väärt!

• Kujundage lapse magamiskoht turvaliseks, lapse- ja keskkonnasõbralikuks ning uinumist soodustavaks (vaata ka peatükki „Lapse magamistuba“).